Karjääripööraja Sofia: politseitöö on maailma kõige põnevam töö

Sofia Sarap. Foto: Reelika Riimand/PPA

Jõhvi piirkonnagrupi grupijuht Sofia Sarap kirjutas ülikoolis vene filoloogia erialal õppides parajasti diplomitööd, kui avastas, et on valinud täiesti vale tee.

Ta hakkas uurima sisekaitseakadeemia kohta ning viis ellu oma lapsepõlveunistuse – temast sai politseinik.

Kuidas algas teie teekond politseis?

Unistasin politseitööst juba lapsepõlves. Meil oli ka üks peretuttav, kes oli politseinik, ja ta rääkis alati väga põnevalt oma tööst. Kui suuremaks kasvasin, suunati mind oma elu pigem laste ja kooliga siduma. Töötasin noorena lastelaagrites ja aitasin kasvatajaid. Läksingi õppima hoopis vene filoloogiat. Kolmandal kursusel, kui kirjutasin juba diplomitööd, sain aru, et olen täiesti valel teel. Ma ei tahtnud kooli minna ja ma ei olnud sellest teekonnast vaimustunud. Hakkasin vaikselt uurima, mida kujutab endast sisekaitseakadeemia ja politseiõpe. Olin kuulnud, et sisekaitseakadeemias on väga raske õppida. Sel hetkel olid aga minu juures õiged inimesed, kes mind toetasid ja julgustasid, et saan kõigega hakkama.

Mäletan, et käisin Paikuse politseikoolis ühe kadeti juures töövarjupäeval ja mõtlesin tol päeval iga sekund, et see on minu jaoks õige koht – ma tahan politseitööd teha. Ja nii algaski minu väga äge politseitöö teekond. Sain sisekaitseakadeemiasse sisse ning tulin politsei- ja piirivalveametisse tööle 2016. aastal. Ma olen Tallinnast pärit, aga tööle asusin Ida-Virumaale, sest olin siin praktikal. Mind hirmutati palju, et miks sa lähed Ida-Virumaale, kuhu keegi ei taha tööle minna, aga minu jaoks oli ja on siin väga soe ning toetav keskkond, mis mind just eriti noore kolleegina väga kõnetas.

Mis tööd te varem tegite?

Olen töötanud suveniiripoes, lastetoas ja müügikonsultandina.

Kuidas näeb välja teie töö Jõhvi piirkonnagrupi grupijuhina?

Koordineerin Jõhvi piirkonnapolitseinike tööd. Me oleme nagu kogukonnapolitseinikud. Suhtleme kogukonnaga, vastame avaldustele, lahendame lähisuhtevägivalla juhtumeid, teeme relvakontrolle, suhtleme koostööpartneritega, näiteks kohaliku omavalitsuse ja koolidega. Grupijuhina hoian oma meeskonda ja tegelen ka administratiivsete küsimustega, nagu töögraafikute koostamine, infovahetus, piirkonna esindamine.

Milline on teie meeskond?

Meil on väga mitmekesine, noor ja aktiivne meeskond. Igal inimesel on oma tugevad küljed. Kui meid kõiki kokku panna, siis meist saab väga töökas mesilaste kamp. Ma näen, et minu inimestel silmad säravad. Neil on soov näha lahendusi, mitte takistusi. Meid on kokku seitse inimest ja grupis on ka uurijad, mis on natuke eriline piirkonnagrupi puhul.

Kuidas erineb piirkonnapolitseinike ja patrullpolitseinike töö?

Olen töötanud ise kolm aastat pärast politseikooli lõpetamist Jõhvis patrullpolitseinikuna. Patrulli töö on pigem reageeriv ja mingil määral ootamatu, aga samas ka väga reguleeritud. On kindlad sammud, mida tuleb teha, ja korrad, mida tuleb täita. Piirkonnapolitseinike töö tundub võibolla rahulik kabinetitöö, aga ma võin öelda omast kogemusest, et see on väga väljakutsete rikas. Iga juhtum on selline, kus tuleb leida lahendusi. Kui patrulli töö on esmareageerija töö, nad on action‘is ja tegutsevad hetkeolukorras, siis kõik need juhtumid jõuavad hiljem meie lauale. Meie üritame leida lahendused pikemas perspektiivis.

Mis on teie töö juures kõige ägedam?

Ükski päev ei ole eelmisega sarnane. Suures pildis küll on – ma tean, et tulen tööle, mind ootavad töömeilid ja Delta (PPA dokumendihaldussüsteem – toim), aga juhtumid ja väljakutsed ei jäta mind mugavustsooni. Üritan mõelda kastist väljas ja end ületada, saavutada midagi uut. Mulle meeldib, et politseitöö on aktiivne ja mõtlema panev töö, kus saab inimesi aidata ja lahendada kogukonna probleeme.

Kas politseitöö kohta on mõni müüt, mille sooviksite ümber lükata?

Kohati arvatakse, et politseinikud ei ole inimesed. Et me ei saa süüa, ei saa juua. Oleme trahvirobotid. Kindlasti mitte. Me ei ole karistusorgan. Ma näen ise, kuidas politsei liigub sinna suunas, et me üritame lahendada probleeme leebemate meetmetega – vestlustega, suuliste hoiatustega. Seda on eriti märgata noorte puhul. Me kõik oleme inimesed. Politseinikud samamoodi väsivad, vajavad positiivset tagasisidet. Meil on ka süda ja hing. See, et meil on vorm seljas, et tähenda, et me ei tunne midagi.

Milline on teie jaoks ideaalne tööpäev?

Ideaalne võiks olla see, et jätkub aega kõikidele asjadele, mida ma olen planeerinud. Ja kui leian ka aega kolleegidega suhelda, keda pole kaua näinud.

Mida te vabal ajal teete?

Ma tegelen fotograafia ja iluuisutamisega. Iluuisutamine on mulle väga südamelähedane – tegelen sellega Kohtla-Järve jäähallis. Mulle meeldib ka reisida ja sporti teha, eriti meeldib jooksmine. Läksin magistriõppesse, mis hõivab korralikult mu vaba aja. Õpin Tartu ülikooli Narva kolledžis muukeelse kooli õpetajaks. Tahan saada õpetajakogemusi, et saaksin kunagi tulevikus õpetada meie noori kolleege sisekaitseakadeemias. Mind väga kõnetab, et meie ülemused ja süsteem väga toetavad seda, et me õpiksime töö kõrvalt.

Öelge palun kolm põhjust, miks soovitate tulla politseisse tööle.

Kindlasti alustame sellest, et politseitöö on minu arvates maailma kõige põnevam töö. Kindlasti keegi minuga vaidleb, aga politseitöö ei jäta kedagi külmaks. Siit sa leiad uusi sõpru ja uusi võimalusi. PPA-s saab end avastada uuest küljest – meil on palju välislähetusi, koolitusi ja karjäärivõimalusi. Sa võid tulla politseisse patrulli tööle, aga võibolla saab sinust hoopis uurija, kuigi sa ei ole seda kunagi ette kujutanud. Meil on tõesti väga palju võimalusi end avastada.