Kolumn: pettur

Kristjan Svirgsden. Foto: Virumaa Teataja

Vaba on, kes ei valeta

iseendale enam kui muile.

Hando Runnel

Kõigil on. Elus hetki, millest ei taha eriti kõva häälega rääkida. Mul ka. Aga kui saates «Ma näen su häält» saavad petised 2000 eurikut. Peo peale. Siis on nüüd ajad muutunud. Tõejärgne ajastu. Mida iganes see siis ei tähenda. Lugege mu huultelt. Et see, mida ennist pidi häbenema, on nüüd auasi. Seda minagi. Et kõik ausalt ...

Ühesõnaga. Tallinna kaugbussijaamas oli pidu. Üks Ikarus oli ilma kapitaalremondita läbi sõitnud miljon kilomeetrit. See oli nii suur uudis, et ka Eesti Televisioon oli kohal. Pidus ka. Tuletan meelde, et siis oligi Eestis üks televisioon. Ja mina. Hoidsin kaablit kaamera ja maki vahel. Et mahamängimisel heli pildiga sünkroonis oleks. Sihuke tähtis töö. Ma olin 19 aastat vana ja esimene töökoht. Aasta võis olla 1973.