Muusik EiK laulab sellest, mida tunneb ja enda ümber näeb

EiK peab oluliseks, et muusika oleks mõtestatud. Foto: Mia Tohver

«Kui poleks teid, mul poleks minna kuhugi, kõige helgemal õhtul välja ei lähegi ...» kõlab vähemalt paar korda õhtu jooksul igas kodus. Selge diktsioon ning loo puutuv-tark tekst kuuluvad EiKile, noorele muusikule, kes on tegutsenud nii kaua ja sedavõrd viljakalt, et raske on mõnikord uskuda, et elutarga silmavaate ja ühiskonnakriitilise teksti taga seisab vast ülikoolipingist tulnu.

Mäletan, kuidas tabasin mõne aasta eest riigi aastapäeva kontserti vaadates end mõttelt, et noormees, kes sirgjooneliselt skandeerib, et «ükskord me saame kõik pudedaks lumeks», meenutab mulle nii väga noort Juhan Viidingut, et külmajudin käis üle selja. Tuleb tõdeda, et ka nende tekstides on sarnast omajagu.

Pikaaegsest viljakast loomingust ja sellest, mis kirjutama sunnib, vesteldes selgub kohe asjaolu, et EiK on sõnade inimene, ent võrdselt oluline on ka muusika. EiK tõdeb, et see, et lugusid on nii palju ja et ta nii kaua loonud on, on ta jaoks kui üks suur segadik. «Võibolla korra aastas kuulan oma varasemaid lugusid ja plaate üle, et enda jaoks konteksti luua. Eriti neid kõige algelisemaid, mis said netist maha võetud,» räägib ta. EiK ei oska öelda, kas tegu on tingimata enesekriitikaga, pigem on lood tundunud liiga toored.