Juhtkiri: kui õnnetus hüüab tulles

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Hara sadama näitusehoone varingu järel tuleks mõelda sellest, kui palju on meil kõikvõimalikke nõukaaja jäänukeid, hooneid, mida üha enam moodsa kultuuri pakkumiseks kasutatakse. Ühest küljest tore, et vanadesse risudesse tehakse kohvikuid, peosaale, klubisid, näitusepaiku ... Samas paneb Haral juhtunu küsima, kui turvaline see kõik on ja kes vastutab.

Kui vanasse lagunevasse, aga põnevasse hoonesse tehakse näitusepaik või mõni muu rahvale avatud ruum, on õhus turvalisuse küsimus. Ka siis, kui eksperdid on loa andnud sinna külastajaid lubada, eeldab see pidevat kontrolli. Kui rajatise külastamiseks müüakse pileteid, tähendab see ka vastutuse võtmist.

Võimalik, et Hara sadama näitusemaja seintes pragusid märganud töötaja tegi igapäevast ringkäiku ja kontrolliv silm oligi pidevalt peal, võimalik, et appi tuli juhus. Sadama omanik, kes peab tagama ohutuse, oli saanud aastal 2021 tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametilt (TTJA) kinnituse, et objekti kasutamine on ohutu. Kuid samas tekib küsimus, kas ja kuivõrd täitis vahepealsetel aastatel oma ülesannet kohalik omavalitsus, kellel seaduse järgi lasub järelevalvekohustus.

Ehitusseadustikus näpuga järge ajades ilmneb, et õigussüsteem hoiab teravalt ohutusel pilku peal uute ehitiste valmimise juures, kuid juba püstitatud hoonetega on nii, nagu on. Reageeritakse reaktiivselt ja kellegi hukkumise korral esitatakse süüdistus omanikule. Hara sadama puhul on tegemist juriidilise isikuga.

Veel tekkis küsimus Hara sadama kasutusloa kohta. Kui tegemist on tõepoolest sõjaajaloolise arhitektuurimälestisega, siis on selle kasutamisel ikka vaks vahet, kas külastajad kõõluvad pahaaimamatult varemetel või vaatavad neid eemalt. Teisalt ütles TTJA 2021. aastal, millised parandustööd on objektil vaja teha, et sadamas viibimine oleks külastajatele ohutu. Neid näpunäiteid omanik ka järgis, kuid mere jõudu alahindasid nii omanik kui ka ametnikud. Seekord keegi surma ei saanud. Õnneks.