Väärikale õpetajale on esmatähtsad lapsed

Õpetaja Ruth Patuse kirg lastele klaverimängu õpetada pole aastakümnetega kahanenud ja ta tahaks seda teha veel kaua. Foto: Marianne Loorents

Kavalavõitu pilk silmis, istub õpetaja Ruth Patune oma klassis klaveri taga. Klavereid on seal kaks: õpilasele ja õpetajale.

"Minu klaveritool on ratastega," ütleb Ruth Patune ja demonstreerib, kuidas ta kerge hooga õpilase kõrvale sõita saab, et näidata, aidata, õpetada.

Kuid siin on teadagi ka üks konks. Last puutuda ei või. Kui palju on kuuldud kurioossetest juhtumitest, et õpetaja puutus õpilast ja sellest tuli suur pahandus! Ent pilli, vist mitte ühtegi pilli, pole võimalik õppida ega õpetada nii, et füüsilist kontakti ei teki. Klaveriõpetajal on vaja demonstreerida, millises asendis peavad olema ja kui tugevasti vajutama sõrmed, mismoodi on vaja hoida rannet ... "See jahmatas ühe tüdruku väga ära. Minu tugev hääl sinna juurde. Ehmatas nii ära, et järgmisel korral tuli tüdrukul ema tundi kaasa. Ema muidugi mõistis siis, et tegelikult teen ma ju õigesti ..." meenutab Patune. "Nüüd olen targem. Nüüd ütlen ette: ma puutun sind, ära palun riidle."