Nädala kaja: uus aeg nõuab uudset väljendusoskust

Aivar Ojaperv. Foto: Ain Liiva

Eelmisel pühapäeval tegin Rakveres intervjuu haridus- ja teadusministri Kristina Kallasega. Nii mõnegi teema rääkis ta vähemalt minu jaoks arusaadavalt lahti – miks näiteks oleks mõistlik põhikooli lõpueksameid korraldada aprillis ja miks oleks vaja koolidirektoritega sõlmida tähtajalised lepingud. Kas nende ettepanekutega nõus olla või mitte, on juba arutelu koht, aga vähemalt esitas minister põhjenduse oma ettepanekute kaitseks.

Omast arust olen päris põhjalik meediatarbija, aga mulle olid Kristina Kallase selgitused uus info. Võimalik, et ta oli varemgi selgitanud ja rääkinud, aga kogu see jutt oli mattunud kuskile meediamürasse ja seega kaotsi läinud. Võimalik, et ka minu tehtud intervjuust ei leitud mõnda mõttetera üles, sest pealkirja saab panna vaid ühe, ja ajakirjanikuna tean ma kurba tõsiasja: väga suur hulk meediatarbijaid loeb vaid pealkirja ning juhtlõiku. Mis muidugi ei sega neid kommentaariumis targutamast ega kritiseerimast.

Lõpuks pole see ka ajakirjanduse probleem, et ühe poliitiku ja erakonna mõtteavaldused arusaadavalt esitatud oleks. See on ikka nende endi ja nende PR-töötajate ülesanne. Huvi pärast lõin oma elektroonilise kirjakasti otsingusse sisse märksõna «Eesti 200». Tulemus: ei ühtegi meili Eesti 200-lt, küll aga hulk kirju uuringufirmadelt, kes kajastavad erakondade reitinguid ja muud sellist. Üks erakond ei saagi edukas olla, kui oma sõnumeid ei levita ega selgita.

Seega, kui sa nüüdses ülikiires maailmas alustad juttu aiaaugust ning muudkui keerutad ja keerutad tuumani jõudmata, siis sinu jutt kuuldav ei ole. Kärsitu tarbija on selleks ajaks juba viienda uudise kallal, kui sina ikka veel hoogu võtad.

Sotsiaalmeedial on meeletu võim, mida tõestab ühe Rakvere pitsakohvikuga juhtunu. Kirjutasime sel nädalal, kuidas suunamudijad kiitsid YouTube’is meie Ciao Bellat ja selle tulemusena oli pisike pitsakohvik ühtäkki rahvast täis. Mis veel kord tõestab, et info liigub ja jõuab inimesteni, aga seda peab oskama «müüa». Siin on igasugustele avalike suhete spetsialistidele tähtis mõttekoht – kuidas edastada teateid ja rääkida nii, et oluline, lataki, ühe pauguga kohale jõuaks?