Kolumn: piduritest

Raul Orav. Foto: Erakogu

Tegelikult ei ole sugugi lihtne mõista oma maailmavaate kitsarinnalisust. Meid hakati piirama juba lapsest saati, piiramine jätkus lasteaias ja koolis ning jätkub täiskasvanueas. Mõnikord on piiramine nii peen, et me ei saa sellest arugi – piiratus on muutunud tavaliseks. Nii tavaliseks, et seda peetakse eriliseks.

Sageli piirame end märkamatult ise, mõnikord piiravad meid meie ümber olevad inimesed. Elada maailmas, kus me ei loo mõttega iseendale ega teistele lisapiiranguid, pole alati lihtne. Räägitakse, et niisugune kannatus tekib, kui saad aru, et polegi midagi taga ajada ja

polegi probleemi, mida lahendada – mõistes, et pole mõtet pidevalt midagi taga ajada, võib tekkida teatud tühjus või isegi kannatus. Piirangud annavad sel juhul teatud mõtte või tähenduse. Võibolla polegi piirangutest lihtne vabaneda, sest oleme harjunud piirama. Umbes nagu ollakse harjunud olema närvis.