Jõhvikas on palaviku vaenlane

Jõhvikatega on tõrjutud näiteks kurguvalu. Foto: Elmo Riig

Jõhvikas, sügisene punapõskne kaunitar, kasvab rabas, rabastuvas metsas ja soos – ning maadligi. Viimast seepärast, et ta juured on väga lühikesed.

Jõhvika- ehk rahvakeeli kuremarjad saavad korjevalmis harilikult septembri keskpaigas ja marjaaeg kestab oktoobrini. Kuid teadjamad soovitavad jõhvikaid korjata pärast esimesi öökülmi, sest siis on need kasulike ainete poolest kõige rikkamad.

Põhja-Ameerikas Yukoni jõe läheduses elavate inimeste seas on põlvest põlve teatud, et jõhvikaid tuleb süüa, kui kiusab palavik, ja ka siis, kui igemed veritsema kipuvad. Inuitid ehk lääneeskimod, kelle põline asuala on Põhja-Ameerika põhjaosas Kanadas, Alaskal ja Gröönimaal, segavad jõhvikaid hülgerasvaga ja ravivad saadud massiga isupuudust ning sapipõiehädasid.