Juhtkiri: sügise hõnguga suvi

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

September on alanud eriti suviselt. Päeval on võimalik rannas peesitada ja supelda, õhtul on küll jahedam, kuid mõnel aastal on isegi jaaniööl külmem. Tasub meenutada, et soe oli ka mullune sügis, ja kui septembrist saabki lisasuvekuu, on sellel küllalt palju plusse.

Suvi pole Eestimaal enam siis nii üürike, et peaks päikselistel hommikutel kuskile umbropsu jooksma, sest vähesed soojad suveilmad tuleb ju ära kasutada; esimesed koolinädalad annavad võimaluse pidada tunde vabas õhus, siis pole õpilastel suvepuhkuse lõpp nii äkiline ja ränk; ning et suveilmad teevad inimesed harilikult rõõmsaks, on rõõmsate inimeste aega samuti rohkem.

Arvestades, et talv kestis pikalt, pole soojas sügises midagi erakordset. Loodus reguleerib end ise. Sügismasendust tekitab aga asjaolu, et lehed puudel tõmbuvad tasapisi pruunikaks ja hommikul võib autolt nii mõnegi langenud lehe leida. Ka pimedusega harjumine nõuab omajagu pingutust ja teele hüppavad loomad teevad sügisestes oludes sõitmise eriti ohtlikuks. Ei pea olema ennustaja ega ilmatark – tegelikult edastab loodus septembri ilmateate ise. Kui kase lehed on juba pooles augustis kollased, siis pikka pidu suvega enam pole. Kuna aga sel aastal pole kollaseid kaselehti praegu veel näha, annab vähemalt see märk lootust, et ka vananaistesuvi on tulemas.

Ühest küljest on ju tore, kui on soe ja kena, aga hoopis vähem tore, kui järgmisel hetkel torm murrab puid ja kosena langev vihm tekitab uputusi. Loodus on loodus: saame ilma võtta teadmiseks ja sellega kohaneda. Kuni suudame. Selleks et astuda tõelisi samme kliima stabiliseerimise heaks – kui see on üldse võimalik –, oleme inimestena ja inimkonnana ilmselgelt liiga mugavad.

Seniks aga tuleb nautida seda ilu ja soojust, mida loodus pakub. Varsti on hanged taas põlvini ning ilusast ajast vaid mälestus.