Repliik: igasügisene käsitöötund

Merly Raudla. Foto: Ain Liiva

Uue kooliaasta algus tuletas ennast järjekordselt meelde suure hunniku õpikutega köögilaual. Kõikidele oli vaja panna kaaned ümber, et raamatud pingelisele õppetööle paremini vastu peaksid.

Mäletan, et kooliajal olin usin ning sain selle tööga ise hakkama. Kui oma laps läks 1. klassi, panin loomulikult jumbu õpikutele nõutud paberid ümber. Aastad on voolanud märkamatult ja nüüd on mul lauanurgal 6. klassi õpikud. Oma viga, et pole sundinud poissi raamatutele kaasi ümber panema. Muidugi näen vaimusilmas seda tulemust ette.

Juba mitu aastat olen palunud koolis õpetajatele edasi öelda, et esimeses käelise tegevuse tunnis võiks olla ülesandeks ise oma raamatud kaanetada. Siis oleks kõigil korraga tehtud ka.

Teine variant oleks see, et raamatutel oleks kohe eos tugevad kiletatud kaaned, mis rohkete õppurite käes vastu peaks. Palju ägedam oleks, kui kõikide õpikute ilusad värvilised kaaned oleks näha. Näotu on illustraatori vaeva jõupaberiga peita.