Kolumn: Popliitika Ameerikas

Mari Weber Foto: Erakogu

Käesoleval nädalal hakkas silma muigele meelitav pealkiri ERR-i uudisteportaalis: «Harris saab kiita ja Swift liikus tema selja taha» (11.09). Nimelt, lähenevatel USA presidendivalimistel kavatseb popstaar Taylor Swift hääletada demokraatide kandidaadi Kamala Harrise poolt. Et maailm teaks.

Kuigi esmase reaktsioonina säärasele teatele tahaks lihtsalt kukalt kratsida ja Ameerikas toimuva sinnapaika jätta, jõuan teisel mõtlemisel arusaamale, et tegemist on ikka väga tähtsa uudisega. Samast artiklist saan teada ka Swifti Instagrami kasutaja jälgijate numbri – 280 miljonit. Arvata võib, et tema otsusel võib lõpptulemusele suur mõju olla. Kuid ka Donald Trumpil on oma trumbid. Tema lojaalsete toetajate hulka kuuluvad näiteks Elon Musk ja Kid Rock. Kiire internetiotsingu tulemusel leian end juba veebilehelt, mis reastab heldelt kummagi kandidaadi kuulsustest toetajad. Ning endalegi üllatuseks uurin saiti põhjalikult ja huviga.

Popkultuuri ja poliitika segunemine Ameerikas on vaieldamatu tõsiasi. Kutsugem seda «popliitiliseks» fenomeniks. Popiidolitel ja miljardäridel on sealses ühiskonnas palju mõjuvõimu. Ühelt poolt on see positiivne. Mõjukas ja oma loomingu tõttu austatud, lausa idoliseeritud inimene võikski kasutada oma häält ka maailma asjades kaasa rääkimisel ja oluliste muutuste läbiviimisel. Seda, kusjuures, nii seal- kui siinpool suurt lompi. Kui oleksin kuulus, kutsuksin oma fänne kirglikult üles hoolikale prügi sorteerimisele, taaskasutusele, jalgsi liikumisele, miks ka mitte kilekottide keelustamisele. Samuti kasutaksin oma kuulsat häält, et seista vastu brutaalsusele. Nagu Robert De Niro Ameerikas, kes on korduvalt Trumpi kandidatuuri vastu kõnelenud.