/nginx/o/2024/09/13/16355097t1h0576.jpg)
Mänsakud on kõige häälekamad sügisel. Nende nurrumist on augustist saati koduõuelegi kuulda. Seda muidugi juhul, kui kodu metsaserval paikneb. Minul on see õnn ja harva juhtub, et mõni päev mänsakuta möödub. Linnas mänsakut ei kohta ning temaga trehvamiseks tuleb ette võtta metsaskäik. Samas, eks sügisel on ikka metsa asja rohkem kui muul ajal, seenele või marjule.
Meie vareslastest on vahest mänsak kõige vähem tuntud ja peaaegu ka kõige pisem. Hakiga siiski enam-vähem ühte mõõtu, aga ilus tähniline. Hääl on tal käre, aga pehmem kui pasknääril. Vähem on mänsakuid ka kui pasknääre, ligi kuus korda vähem, hakkidest umbes kolm korda vähem. Sellest ka vähesem tuntus.
Kui nüüd päris täpne olla, siis võib meil sügisel isegi kahte liiki mänsakuid kohata. Pesitseb siin pähklimänsak, kuid sügiseti saabub ida poolt pisut väiksema nokaga seedrimänsakuid, kes kevadeks jälle Siberisse naasevad. Seal on mänsakud igati hinnatud linnud, kellele 2013. aasta septembris 3,5 miljonil hektaril kasvavatest seedermännikutest ümbritsetud Tomski linnas lausa aumärk püstitati. Just tänu seedrimänsakute tegevusele laienevad sealsed seedrimetsad jõudsalt.