Üllar Saaremäe vabaduse vanglas

Rakvere teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäe Maldiivide etapp jahil Nordea ümbermaailma­reisimeeste Marko Matvere ja Jaan Tätte seltsis kujunes mahedalt šokeerivaks ja palavalt paradiislikuks. Foto: Erakogu

Tegelikult pidin ju Vahemerre minema, aga mitmesuguste takistuste tõttu sattusin India ookeani. Ega ma sellest riigist – Maldiividest – palju kuulnud polnud. See polnud kant, kus oleksin unistanud ära käia, aga saatus ja merejumal andsid võimaluse. Mul oli dilemma – kas sinna või mitte üldse?

Üldse mitte minna poleks küll olnud minulik. Olen Nordea reisile kaasa elanud nii telesaadet tehes kui ka Facebookis suheldes.
Nemad vaesekesed olid seal juba mõnda aega olnud, lootuses, et saavad Sri Lankalt laeva peale tõstetud. Vaatasid Maldiivid üle, sõitsid Sri Lankale. Seal öeldi, et ei, siit te küll laevale ei saa, peate Maldiividele minema.
Selleks ajaks oli mul juba kell kukkunud. Kuupäevaliselt läksin samal ajal pardale, aga plaani järgi oleksin pidanud tegema seda Küprosel. Reis jäi mul seetõttu viis päeva lühemaks. Kohapeal olin 16 päeva. Seda oli piisavalt, huvi oli lõpuni. Mingil hetkel muutus kõik justkui sarnaseks: lopsakad palmid, helesinine laguun ja valged liivad. Kui esimese nädala ahmisin seda kõike endasse, siis teise nädalaga sai kõik juba omaseks. Kolmas oleks olnud ehk liiast.

Kohale jõudsin 23 reisitunniga. Maldiivid on saarepudi, umbes 2000 kilomeetri pikkune, mis ulatub otsa pidi üle ekvaatori. Keegi ütles, ma pole kontrollinud, et maismaad on 150 korda vähem kui Eestis. Nii et kui Eestisse üle kanda, siis Oisu ja Sadala oleksid eraldi saared. Kui Rakvere teater peaks Maldiividel etendusi andma, oleks meil vaja laeva, mitte bussi.
Kogu süsteem toimib diisliküttel, elektrit tehakse diisliga. Pealinn Male on umbes sama suur kui Mohni saar. Arhitektuur kerkib kõrgustesse. Linnakunstnikku seal ilmselt ei ole. Iga omanik on ise kujundanud ja ehitanud. Algab kuubikuga, mis läheb silindriks, sinna külge on ehitatud kolmnurkne linnunoka moodi moodustis.
Pealinnasaare ühest otsast teise jõudsime mööda kitsaid tänavaid umbes 15 minutiga. Saarte vahel käisid liinipraamid.
Maldiividel oli olnud kõva mäss, millest oli Eesti Televisioonis näidatud ka filmi sel ajal, kui olin reisil. Mässu üks põhjustest on väga lihtne: see kant on hukule määratud, sest vesi kerkib aastas umbes sentimeetri. Ta on äärmiselt madal, kõrgeim tipp on poolteist-kaks meetrit merepinnast – nende Munamägi. Paarikümne aasta pärast seda riiki ei ole. Uus valitsus püüab osta maid, küll Sri Lankale ja Euroopassegi, et oma rahvas ära vedada. Aga see neile ei meeldi. 2004. aastal oli seal meeletu orkaan ja pühkis ära umbes kolmandiku riigist.

Põhilised asjad, millega tegeldakse, on kalapüük – tuunikala – ja turism. Saared on ehitatud luksuslikeks resortideks, mis on kinnised, ja kui sa sinna piletit pole ostnud, sisse ei pääse.
Meie valgete meestena üldiselt saime igale poole sisse, välja arvatud üks koht, kus kas just oli olnud või parajasti oli Madonna. Selles oli ööpäeva hind 15 000 dollarit, vanas rahas siis ligemale 200 000 krooni – meeletult kallis on kogu see elu seal. Nordea pardal tundsime end miljonäridena – niisugune luksus ümberringi ja oma katus pea kohal. Aeg-ajalt käisime jõime mõne 8-10dollarise väikese õlle.
Rahvas on moslemid. Naised kandsid selle palavaga – 35 varjus – üleni musta ja ainult silmad olid näha. Mõned olid vabamast perekonnast ja võisid ka nägu näidata. Üldiselt selline naistelkide voor liikus ringi. Meestest ei näinud kedagi töötamas peale kalameeste. Alkoholi ei müüda, täiesti keelatud isegi sisse tuua. Õlut saab ainult neist ülikallitest resortidest, mis on mõeldudki turistidele. Turistideks on praegu põhiliselt hiinlased ja venelased.

Poistel on meeleolu väga lahe. Oli hea meel mõlemal, et teatrimaailma mees tuli ärikuttide vahepeal laevale. Eks meil oli juttu palju, nad on ju pikalt ära olnud. Mina pigem kuulasin nende jutte reisist. Rääkisin ka endast ja teatrist. Aga teatri vastu ei kippunud kumbki eriti huvi tundma. Jaan ütles: “Ma mäletan küll, jah, oli selline asi nagu teater, isegi pikka aega töötasin ühes.” Nii et huumorimeel on neil säilinud.
Tagasi tulles läheb ju Matvere kohe rattasse, hakkavad bändid ja uued rollid. Jaan ütles küll, et tema hoiab natuke eemale. Küsisin talt ükskord, kas tal mõni näidend ka kirjutatud on. Tema küsis: “Millal? Millal ma peaksin seda tegema?” Aga laule on mitu, neid oli au kuulda. Plaadi jagu vähemasti sealt reisi pealt. Arvan, et tuleb päris lahe plaat.

Tegin seal elus esimest korda niisugust asja nagu snorgeldamine – käisime korallide vahel kalu vaatamas. Seda on eriti lahe teha varahommikuti, siis on kaladel kõige ärksam aeg. Päeval läheb palavaks ja siis nad poevad sügavusse peitu. Kilpkonnad ja haikalad, keda nägin snorgeldades kahe meetri pealt, pidavat olema väga arad ja inimest kartma. Kui ennast marrastad, siis olevat muidugi sekundiga kohal.
Mõnikord ärkasime nende kella järgi enne kella seitset, meie kella järgi kell neli öösel, ja hüppasime merre. Ega seal suurt muud valikut ei ole kui merega sõbraks saada.
Kella kaheksast on hommikusöök. On toimkond, kes vastutab, et nõud saaksid lauale ja pärast ära pestud. Kui nad on pikematel etappidel, siis ollakse ka öösiti vahis rooli taga. Meie seda ei teinud, Maldiividel öösiti sõita ei tohigi, peab sõitma päevavalguses. Kõige pikemad otsad, mis tegime, olid järjest viis-kuus tundi sõitu. Kolme-nelja tunniga oled järgmises kohas. Kui oli tuult, sõitsime purjedega, kui ei olnud, siis mootoriga, suuresti oli kapten Toonart Rääsk ise roolis, sain ka tal kõrval istuda.
Olen purjetamissõite varem teinud viiel korral. Kõige pikem oli kunagi eksisteerinud Rakvere teatriklubiga. Startisime Tallinnast ja sõitsime viis päeva mööda Soome rannikut ja sealt tagasi. Purjekas oli pisike ja loksutas. Nordea on ikkagi luksuskorter, mis sõidab mööda maailmameresid. Mugav igati, duššide ja muude asjadega, mida eriti ei käivitatud, sest polnud vaja.
Kui asi läks igavaks, õppisin meremehesõlmi. Mõned keerulisemad on veel meeles. Seda oli vaja, kui tagasi tulin. Sõitsin auto lumme kinni ja sõber Jüri Mildeberg aitas välja tõmmata. Tegin ühenduse meremehesõlmega. Ta vaatas suurte silmadega, kui tegin pärast näppudega sõlme lahti. Tavaliselt tõmbab sõlm nii kokku, et lõika katki. “Oo, merehunt!”

Tegelevad nad Nordeal, kes millega. Väga tihedat suhtlust omavahel ei ole, nad on üksteise suhtes säästurežiimil. Meeleolu on hea, mingit käärimist ei näinud. Tehakse päevaseid uinakuid, aeg-ajalt ronib keegi oma kajutist välja, teeb piipu ja räägib maast ja ilmast. Nii et aega iseendaga olla oli ka väga mõnusalt.
See on niisugune mõõdetud rütm, väga äkilisi asju teha ei saa. Nad tundsid raamatute järele puudust, mõne neile viisin. Tubakas hakkas otsa saama ja sellised olmeasjad – tuli leppida. Jagasime siis vennalikult.
Õhtuti olid koosviibimised, inimesed rääkisid lugusid, laulsid laule. Seltskond oli väga vahva, Maarja-Liis Ilus oma poisiga [Fred Kriegeriga – toim.] ja Aarne Valmis. Niisugune kultuuriinimeste reis.
Esimese öö šokk oli küll lahe. Olin 23 tundi lennanud. Marko oli lennujaamas vastas – pruun, põlenud, habetunud. Pidime enne laevale minekut veel teisi ootama. Marko ütles, et siin on üks saar, kus müüakse õlut. Läksime sinna, ajasime juttu, kõik oli väga kihvt, aga väsimus hakkas tulema. Nii kui kell kukub, on ka päike läinud. Kuskil seitsmest või poole kaheksast, meie kella järgi kell viis, minnakse magama. Olin segaduses ja üritasin magama jääda.
Ärkasin selle peale üles, et telefon helises. Unesegasena ei saanud aru, mis toimub. Katsun – majasein on ... plastikust ... ja kõigub ... ümberringi naksumine ... Vaatan – minu kõrval magab mingi mees. Siis sain aru: õige, olen Nordeal. Magaja oli kapten Toonart Rääsk. Mehed on jaotatud kajutitesse, kardin jagab voodi pooleks.
Aga uni oli nagu peoga pühitud. Hakkasin konkust üles minema, näen – seal istub üks mees, kellel on otsa ees põlev silm, ja vaatab mulle sellega otsa. Ma ei näe ka, kes selle silma taga on. Lähenen arglikult ja ütlen: “Tere ööd!” “Tere-tere,” kostab Jaan Tätte hääl ja siis ta suunab lambi raamatusse ja loeb edasi. Uh, selge, kõik on kontrolli all. Niisugune šokk. Väsimus ja üleerutus.
Helistaja oli Kristi [abikaasa – toim.], tahtis küsida, kas olen kohale jõudnud.

Käisime saarte peal ringi. Prügimäe saarel tundsime vanade punkaritena end hästi põnevate asjade keskel, mida ei saa kaasa võtta.
Kuulsin, et kui teised riigid on kinkinud mingeid kujusid või ehitanud parkidesse mälestusmärke, siis need korjatakse ära, kartuses, et inimesed hakkavad neid kummardama. Neil on üks jumal ja puuslikke nad ei kannata. Kuhu need pannakse, ei tea. Võib-olla mõnele saarele.
Tegime kohalikega juttu. Ega nad aru ei saanud, kust me oleme. Eesti ja Finland ei öelnud enamasti midagi, mõni teadis. Euroopa – sellega nad leppisid. Nad olid väga sõbralikud. Nende inglise keelest oli raske aru saada, aga põhilised asjad sai ära aetud. Elatustase tundub olevat Eestist allpool. Palju on kirjaoskamatuid, palvekordade vaheaegadel loetakse lehti ette, et rahvas teaks, mis riigis toimub. Kultuurilisi etteasteid ma ei näinud.
Et Maldiivide elu on väga tihedalt seotud merega, siis kohalikud suveniirid on kaelas kantavad haihambad või kilpkonna kilbist tehtud kausid. Kookospähklist tehakse igasuguseid vigureid.

Meeste sõnul oli see ühtpidi kõige lihtsam ja teistpidi kõige keerulisem etapp. Kõige lihtsam selle poolest, et pidevat meresõitu ja valmisolekut lainetega võitlemiseks ei olnud. Raskus oli just ootamine ja teadmatus, millal võib edasi saada. Ka see lämbus, nii et pole tuuleõhkugi, on üpris keeruline. Nagu pilt “Kihnu Jõnnist”, kus on tuulevaikus ja naised kraabivad küüntega masti, et vihma tuleks.
Küsisin, kuhu järgmised reisid on. Marko ütles, et tema ei lähe vist enam kuhugi. Aga kui hakkasin rääkima, et kui ma tsiklisõidu selgeks õpin, käime äkki tsiklitega Iirimaal, siis ta oli küll kohe käpp.
Eks see pikk äraolek on meeletu katsumus. Mehed ise ütlesid, et see on niisugune vabaduse vangla. Elurütm hakkab end ise dikteerima, aga sa pead suutma seda vastu võtta. See ei ole üks etapp, mis mööda saab ja mille peab üle elama. Jaani sõnade järgi: see ongi nüüd minu elu ja ma pean sellest sellisel kujul osa võtma, nagu elu mulle sellel hetkel pakub. Kui ma jahilt maha lähen ja koju jõuan, siis hakkab pihta jälle teistsugune elu, mis on sama elu ikkagi.
See on olnud vabatahtlik valik ja rahul olid nad mõlemad, isegi pisut kurvad, et see poolteist aastat suve mööda sai. Nüüd on nad külmas Euroopas – Itaalias ja Türgis on mingi kümme kraadi. Peavad sokid ja pikad püksid välja otsima.

Reisi põhimulje? Arusaam sellest, kui kirev ja põnev maailm siiski on. Mis ei tähenda, et teatrimaailm ei oleks kirev ja põnev, aga selle kõrval eksisteerib veel üks päris maailm.
Mul on hea meel, et olen samm-sammult avastamas seda päris maailma. Mis ei vähenda sugugi teatri tähtsust.

MALDIIVID

 Saareriik India ookeanis.
Koosneb 26 atollil asuvast 1192 saarest, millest umbes 200 on asustatud.
 Maldiivi saarestik ulatub 850 km pikkuselt põhjast lõunasse kahe rööbitise madalate korallsaarte ahelikuna, saarestiku keskosa laius on 120 km.
Pindala 298 km2.
 Pealinn Male.
 Riigikeel maldiivi.
 Rahaühik ruupia.

NORDEA ILMAREIS

Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe tegi jahil Nordea kaasa Jaan Tätte ja Marko Matvere ümbermaailmareisi Maldiivide etapi.
Esialgse ajakava kohaselt pidi Saaremäe sõitma kaasa Vahemerel, kuid seoses Nordea reisi tekkinud viivitusega plaan muutus.
Nordea ootas mitu nädalat Galle sadamas laeva, mis jahi ohutult piraadiohtlikest vetest üle transpordiks, lõpuks pidi selleks sõitma tagasi Maldiividele Malesse.
Nii kujunesid Saaremäe sihtpunktiks Maldiivid.

Ilmareis toimub Lagoon 421 tüüpi katamaraanil Nordea, mis on valminud 2010. aastal Prantsusmaal.
Alus on 12,6 meetrit pikk ja 7,5 meetrit lai. Masti kõrgus on 20 meetrit ja purjepind 104 ruutmeetrit.
Katamaraanil on ka kaks 40hobujõulist mootorit, mis võimaldavad edukalt manööverdada sadamates ja sõita merd kiirusega kuni 7 sõlme.

Nordea kapten on Toonart Rääsk, põhimeeskonda kuuluvad veel Marko Matvere, Jaan Tätte ja Raul Normak, etapiti teeb merereisi kaasa umbes 60 vahetusmadrust.