Elu pärast meistriliigat

Aivar Ojaperv Foto: Ain Liiva

Mõiste "professionaalne võistkond" või "professionaalne liiga" ei tähenda mitte ainult seda, et mängijatele ja treeneritele makstakse palka. Professionaalsus peab hõlmama ka klubi taristut, asjaajamist, taustajõudusid, müügitööd, meediasuhtlust ja nii edasi.

Niisiis on Lääne-Viru sport jõudnud seisu, kus algaval liigahooajal pole meil välja panna ühtki Eesti meistriliiga tasemel võistkonda. Vabandust, Tapa naised vist ikka jätkavad, aga kogu lugupidamise juures – Eesti naiste käsipalli kandepind koosnebki vaid kolmest-neljast võistkonnast ja "meistriliigas" mängivad valdavalt koolinoortest koosnevad esindused.

Olid ajad, mil meie maakonnast osales erinevates meistrisarjades korraga viis võistkonda. Meeste ja naiste võrkpall ning käsipall ja muidugi meeste korvpall. Lisaks olid mingil hetkel meistriliigas nii meeste kui ka naiste saalihokivõistkond. Tol ajal olime vist selles suhtes üldse kõige tublim maakond, võibolla veel Tartu linnal koos maakonnaga oli midagi sarnast ette näidata. Tallinn on ja oli muidugi teine asi.

Kas betoon võtab oskused? Ei!

Parandamatu pessimist saab nüüd muidugi parastada – betooni on valatud nii et vähe pole, aga mida paremad tingimused, seda vähem heal tasemel sportlasi. Ja võistkondi.

Eks ta muidugi õige ole: korvpallurid mängisid isegi pärast meistriliigasse tõusmist hooaja või paar Vinnis. Sealse spordihoone kossusaal on aga õigupoolest lihtsalt võimla, kus pole ruumi pealtvaatajatele, ja mängijad pidid silmad pidevalt lahti hoidma, et mitte otsa joosta telekaamerate jaoks ehitatud ajutistele puidust monstrumitele.

Võrkpallimeeskond Rivaal tuli Mati Meriranna juhendamisel mitmekordseks riigi meistriks ja karikavõtjaks Rahu hallis ehk vanas metsakombinaadi võimlas. Tapa käsipallurid mängisid kas Jänedal või siis nõukogudeaegses sõjaväevõimlas – mõlemas olid väljakud alamõõdulised ja õigupoolest poleks seal meistriliigamänge pidada tohtinudki. Kus Kunda naised oma meistriliigavõrkpalli mängisid, seda ma õigupoolest ei teagi.

Aga pidurdagem hobuseid ja ärgem kukkugem nostalgitsema, kuidas kunagi oli muru rohelisem ja kui tublid ikka toonased sportlased olid. Tegelikult pole asi ju betoonis ehk ilusates ja korralikes spordihoonetes. Midagi on viltu läinud terves spordisüsteemis. Ja see pole nii ainult Rakveres või Lääne-Virumaal, vaid terves Eestis. Uus olümpiakomitee president seda viltuminekut kindlasti lappida ei suuda, lubagu kandidaadid oma ilukõnedes mida tahes.

Hetkel on Eesti võistkonnasport sisuliselt rahvasport. Nimi võib ju uhke olla – Premium-liiga või Eesti-Läti liiga või mis iganes –, aga kui sisu ei ole professionaalne, siis pole see ka profisport.

Mõiste "professionaalne võistkond" või "professionaalne liiga" ei tähenda mitte ainult seda, et mängijatele ja treeneritele makstakse palka. Professionaalsus peab hõlmama ka klubi taristut, asjaajamist, taustajõudusid, müügitööd, meediasuhtlust ja nii edasi. Ja mis kõige tähtsam – profivõistkond peab kõnetama rohkearvulisi fänne ja muidu huvilisi, kellele oma mängud (teenus) on võimalik maha müüa. Kui paljud võistkonnad meil sellistele kriteeriumitele vastavad?

Esimesena ja peaaegu ainsana meenub korvpallitiim Kalev/Cramo, kelle eelarves on olemas tõesti rida "piletitulu", aga kas mõni Eesti "profivõistkondadest" ükskõik mis alal veel sellise tulubaasiga arvestab, selles pole ma kindel. Midagi muidugi tiksub, aga see on nii marginaalne raha, et pahatihti ei kata isegi konkreetse mängu korraldamise kulusid.

Jalgpallis peavad Florad, Levadiad ja Nõmme Kaljud end ilmselt samuti profitiimideks ja küllap osa asju aetaksegi seal professionaalsel tasemel, kuid paraku tulistavad jalgpallurid juba pikemat aega paukpadrunitega, sest nende oskuste ja meistriliiga mängude kvaliteet on selline, mis laiemat rahvahulka lihtsalt ei kõneta. Ausalt öeldes ei tea ma kedagi, kes teaks kedagi, kes jälgiks Eesti liigajalgpalli näiteks teleri vahendusel, olgugi et rahvusringhääling visa järjekindluse ja jalgpalliliidu rahasüstide toel muudkui kannab ja kannab neid mänge üle. Vägisi armsaks ei saa.

Üksikutele jalgpalli (ultra)fännidele siinkohal vabandus ja kummardus – te olete tõesti lugupidamist väärivad spordihullud, aga paraku on teid lihtsalt väga vähe.

Eesti liiga võistkond ja kogukond

Tõelise ja heal tasemel profivõistkonna puhul pole tähtis, kes seal mängivad, sest rahvas läheb vaatama mängu ennast. Selle kvaliteeti. Mängijate oskusi. Euroliiga AS Monacos ei mängi ühtki monegaski ehk pisiriik Monaco kodanikku, aga ometi on mängusaal publikut täis. Baskonias mängis täpselt üks Hispaania kodakondsusega mees, isegi eestlasi oli rohkem, aga Vitoria korvpallipublik oli mullusel euroliiga hooajal üks rohkearvulisemaid. Mina koos sõpradega käin Kaunases – mitte Žalgirise pärast, vaid see on lähim koht, kus head korvpallimängu näeb oma silmaga.

Otsida Eesti liigadest mängu kvaliteeti on natuke tänamatu tegevus. Võrkpallis pole ma ei asjatundja ega huviline, aga ilmselt on selle liiga mängutase maailma omale kõige lähemal. Samas on isegi eestlaste lemmikala korvpall telekast vaadatava või Kaunases nähtavaga võrreldes nagu öö ja päev. Jalgpallist pigem ärme räägimegi – seda sai juba mainitud.

Seega peab olema Eesti meistriliiga võistkonna ülalpidamiseks mõni muu põhjus. Pakun selleks välja märksõna "kogukond". Olgu pealegi, kui võistkonnas on mõned välismaalased – kui nende kõrval jooksevad platsil ka oma külast pärit punktikütid, vaatab rahvas rõõmuga.

Meil oli just toimetuses kolikambri suurpuhastus ja päevavalgele tulid mõned vanad fotod korvpallimeeskonnast. Sellest Tarva-eelsest, kes mängis veel Rakvere Lihakombinaadi ja Palliklubi nime all. Vastu vaatavad puha kohalikud mehed: Pugonen, Lokutšievski, Villers, Saage, peaaegu kohalikud Kallas ja Allingu. Ja siis mõned toonased pingipoisid, kelle nimi ei meenu, aga kes samuti olid Väike-Maarjast Aivo Erkmaa treeningurühmast. Üks suur "kapp" Lätist on ka pildi peal kesksel kohal (Igor Melnik vist), aga tema ei riku üldpilti. Tema muide koolitas ja õpetas muude asjade kõrvalt maapoiss Vallo Allingut, kellest hiljem sai koondise tasemel keskmängija.

Meriranna veetud Rivaal toetus vist eranditult kohalikele. Või kui keegi oligi kuskilt kaugemalt, siis olid nad erandid, mis kinnitasid reeglit. Ja rahvas käis ning vaimustus. Ka siis, kui korvpallurid möllasid alles esiliigas. Rahvas ootas ja lootis, sest taheti näha, kuidas meie oma poisid-mehed meistriliigas Pehkade ja Kullamäede vastu mängivad.

Tapa käsipallimeeskond on seevastu kogu aeg olnud pisut teisest ooperist. Absoluutsesse tippu pole kunagi kuulutud, kuid kodulinna rahvas on neile alati pöialt hoidnud ja nende mänge vaatamas käinud. See valdavalt kohalikest koosnenud tiim on alati olnud kasvulava ja hüppelaud. Mis on eriti tänuväärne roll ühele väikelinna võistkonnale – sealt on välja kasvanud pea platsitäis Eesti koondislasi.

Otsitakse Saagesid ja Veidemane

Nüüd aga oleme seisus, kus meil pole välja panna ühtki meistriliiga tasemel võistkonda. Miks? Vastuse asemel tahan küsimuse peale päris kõva häälega esitada uue küsimuse: ae, noortetreenerid, millega te tegelete? Kus on kvaliteet? Kus on uued Saaged ja Veidemanid?

Kui jätame need kaks ning Tapa käsipallurid välja, siis millal viimati andis Lääne-Virumaa võistkonnaala rahvuskoondisesse tasemel sportlase? Ise vastan: võrkpallurid Robert Viiber ja Häli Vahula seda on, aga nemad on juba n-ö süsteemivälised, nemad on sinna jõudnud meistriliiga tasemel Rakvere võistkonna puudumise kiuste. Aga korvpallurid? Jalgpallurid? Muide, lihtsalt meeldetuletuseks – ka jalgpallikoondist on esindanud Lääne-Virumaalt pärit sportlane: Dmitri Kruglov oli pesueht Tapa poiss, kes oskuste arenedes ja kohaliku heal tasemel võistkonna puudumisel muidugi kiiresti Tallinnasse treenima läks.

Kuna Eesti spordisüsteem lonkab mõlemat jalga – eeskätt maakohtades ei osata meil spordi juures hoida 18–22-aastaseid noori –, siis on võistkonnaspordi kadumine väiksematest linnadest asjade loomulik jätk. Pole mingit mõtet otsida igal hooajal kokku poolemiljonilisi eelarveid, kui puudub vastus küsimusele: aga mis järgmisel aastal saab? Tapa käsipallitreener Aron Jaanis vähemalt on väljendanud lootust, et mõne aasta pärast on tal taas noored, kes tahavad kasvulavale astuda, aga millele ja kellele üles ehitada meistriliiga tasemel korvpalli- või jalgpallimeeskond Lääne-Virumaal, seda ma küll ette ei kujuta. Ja ärge hakake siinkohal Kadrina Karudest või Reinar Halliku korvpallikoolist enne rääkima, kui seal on viisiku jagu noori kohalikke mehi, kes mängivad välja sellisegi tabeliseisu, mille need võistkonnad eelmisel hooajal saavutasid. Ainult tulemusele mängimine, ja sedagi võõrtööliste abil, pikas perspektiivis kogukonda ei sütita.