Seenemetsa kadumise hooaeg

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Kahe aasta eest küttis kirgi Kadrina memme kadumine. 88-aastane naine oli läinud metsa ilma mobiiltelefonita. Kui teda drooniga otsima hakati, selgus jällegi, et droonil ei ole piisavalt laetud patareisid. Otsimine tuli öösel poole ühe paiku peatada, sest drooni patareid said tühjaks.

Seda memme elusana leida ei õnnestunudki. Ehk oleks tragöödia ära jäänud, kui memm oleks metsa läinud mobiiltelefoniga. Paraku ta seda ei teinud. Ideaalsete tingimuste korral püsib inimene looduses elus viis ööpäeva ehk 120 tundi. Sügise saabudes ei ole tingimused paraku ideaalsed. Öösel langeb temperatuur nulli lähedale, võib tulla hoovihma, on tuuleiilid. Alajahtumine on see, mis eksinud inimest kõige rohkem ohustab.

Sügis soosib seenemetsa minemist, aga vanainimesele muidu tuttavas metsatukas võib mälu teda alt vedada ja terviserikegi ei hüüa tulles. Mida teha, et vanade inimeste kadumisel ei oleks saatuslikud tagajärjed? Kuigi vanem inimene tahab riietuda pigem tagasihoidlikult, oleks ehk mõistlik teda veenda kandma erksavärvilist jopet ja mütsi. Kui inimene on juba korduvalt ära kadunud, võiks tema riiete külge panna seadme, mis annab tema asukohast teavet.

Alati on tark oma käimistest lähedastele rääkida, kuid keeruline on öelda, kunas eakas ema või isa oma tegemistest aru peaks andma. «Ma lähen seenele.» – «Jah, mis on siis?» Aga näe, on, juhul kui seeneline peaks laanes kaotsi minema. Seda enam, et päevavalgust on üha vähem ja poole kaheksaks on väljas juba võrdlemisi pime.

Memmed ja taadid vajavad kõige enam oma lähedaste tuge. Lapsed ja lapselapsed peaksid eakatel korilastel aitama meeles hoida, et täis akuga telefon peab alati käepärast olema ning lutsukomm taskus. Kui juba tunde ja tunde metsas on ekseldud, annab lutsukomm viimase õlekõrrena energiat, et veidi kauem vastu pidada.