Juhtkiri ⟩ Kas teatriskäik jääb vaid kõrgklassi lõbuks?
Valitsus on asunud kärpima ning käärid lõikavad teravalt ka sinna, kust juba niigi veriliha paistab: kultuurivaldkonda. Esimese hooga võib tunduda, et teatripiletist või kinoskäigust saab inimene loobuda kergesti, aga kas see tõepoolest nii ka on? Mis on siis alternatiiviks? Ajal, kui elame suure pinge all ja hingearstide järjekorrad ulatuvad silmapiiri taha, on teatril rahva vaimutervise hoidmisel eriline roll. Sama eesmärki täidavad ka kirjandus, filmikunst, muusika, näitused, aga teatril on üks eriline omadus.
Kui raamatut lugedes on lihtne pilku aknast välja heita ja hoopis oma mõtetesse langeda, siis teatris istub vaataja pimedas saalis ning lugu toimub samal ajal tema ees elusate inimeste esituses. Iga etendus on ainukordne, just selle publiku jaoks sündinud. Vaataja leiab sealt mõtteainet, aga teinekord ka uue vaatenurga teda painanud murele, ehk isegi teeotsa, mis viib lahenduseni. Rahva meeletu teatrihuvi näitab, et näitekunsti vajame nagu õhku.
Võibolla otsustajad ei adu, kui suur osa Eesti inimestest elab vaesuse piiril ja allpool seda, aga kes vajavad samuti tõelist ja puudutavat kultuuri, ning kui suure protsendi nende kuu eelarvest neelaks üksainus perega teatriskäik. Inimene vajab tsirkust ja leiba. Teater on just see «tsirkus», mis väga paljudele vajalik. Võiks ikkagi jääda nii, et teatriskäik ei ole kõrgklassi lõbu, mida keskmine eestlane endale lubada ei saa.
Eriti masendav, et teatreid ja seal töötavaid professionaale surutakse jõuga vaesuspiirist allapoole ning lastakse liugu nende missioonitundel. Kui soov ja tahe teha kvaliteetset kunsti tuleb olude sunnil taandada lõpmatute taaskasutusvõimaluste või lisatööde otsimiseks, raugeb peagi ka tugevaimate jaks ja ind.
Kui riigil ja selle majandusel läheb kehvasti, siis tulebki kokku hoida. Aga kokkuhoiu ja kärpimise vahele ei saa tõmmata võrdusmärki, need on erinevad asjad! On kurb, et poliitikud lähtuvad oma kärbetega vaid Exceli tabelist:
x protsenti olgu kärbitud ja kogu lugu!