Mõtisklus üksinduse kontrastidest

Ilo Tuule Rajand Foto: Erakogu

Proovisaalis veedetud päevad venivad ühte sulamisse ja peagi tundub, et sammaldun siia istmete vahele, teatrikohvikus joodud kohvid küll turgutavad veresoonkonda, kuid suurendavad ka esikaeelset närvikõdi. Lavastuse «Reek­viem unistusele» temaatika tõttu on paratamatu, et mõtted rändavad unistuste radadel, ja kui hirmus on vahel unistada – kanda lootust, aga ühtlasi hirmu selle ees, et unistus ei täitu.

Saabun Rakverre päev pärast taasiseseisvuspäeva. Olen naiivne Rakvere külaline, tulnud siia lavastaja Anna-Maria Lipponeni assistendiks. Loomulikult on teatripargi pingid kuidagi eriliselt valged, Peetri Pizza parkimisplats õhtupimeduses romantiline ja Pihlaka kohviku nostalgiasegune interjöör tuletab meelde lapsepõlve. Ma ei püüagi sulanduda, vaid märgata rütmi, mis minust mööda kihutab, sellal kui pimedas teatrisaalis istun. Sisseelamisfaasi kuuluvad soomekeelsed unenäod ning väikesed killud teatri sees ja väljas. Järk-järgult avaneb linn mulle ka väljaspool teatrisaali. Väikelinn jah, aga mõtted saavad kuidagi puhata.

Täiskuu linnuse kohal, murelik naaber piilub aknast, aga romantilises meeleolus, nagu ma olen, mõtlen, et ehk on need võimsad varemedki reekviem unistustele. Suvel juhtusin lugema Marju Lepajõe tõlkes ilmunud paavst Innocentius III «Inimolu viletsusest», mis kavalalt eelhäälestas mind prooviprotsessiks. Kuigi raamatust kumab läbi keskaja inimese maailmapilt, toob see ka lähemale, kuidas suures plaanis on inimeste igapäevamured jäänud samaks. Kõhuvalu, valesti tõlgendatud pilk, meie kehalised ihad ja piirangud võivad sisekaemuse kergesti viia radadele, kus alles jääb nihilistlik kompott. Kui ma neli päeva enne esietendust vaatan seda täiskuud Rakvere linnuse kohal, siis sõlmin niidiotsad kokku. Valu ja segadus, rõõm ja unistus ei eksisteeri vaid üksikisiku peas, see on kontekst inimtunnetusele. Linnus kui reekviem unistustele, mis kunagi on olnud. Budistlikud mõtlejad ütlevad, et inimene kannatab, sest ihaldab. Unistus on millegi ihkamine, mida veel ei ole – üks ei eksisteeri ilma teiseta. Vahest on meie pärand kirjutatud liivale, kuid kogemus on elamist väärt.