Elu võimalikkus maal

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Nädalavahetusel tähistati maal elamise päeva, mille raames avasid külades ja taludes elavad inimesed oma kodukohvikute uksed, toimusid heategevuslikud rahakogumised ja kontserdid. Üritust väisas ministergi. Kõik see on tore, aga reaalsuses tulevad paljud inimesed üheks päevaks linnast maaeluga tutvuma, söövad kodukohvikus pirukat ja paitavad kitse ning sõidavad siis õhtul koju tagasi. Maal päriselt elamine näib tänapäeval passivat vaid tugevatele.

Kui juba meelelahutusmaastikul vändatakse seriaali «Elu võimalikkusest maal», kus maal elamise üle osavalt ka nalja heidetakse, siis võiks pilgud tõepoolest linnast välja pöörata. Selleks, et oma silmaga näha, kuidas maalastel see elukorraldus välja näeb.

Minister ütles maal elamise päeva sisse juhatades, et maapiirkonnas elamine on võimalik, aga ilma kahe autota on see kaunis keeruline ja igaüks sellist luksust endale lubada ei saa. Kui sellise lause käib välja minister ise, siis see paneb küll kukalt kratsima.

Maal saab elada küll, aga see on seotud «agadega». Eestis on vähe kohti, kust eluks hädavajaliku teenuseni (eelkõige kaupluseni) oleks rohkem kui 10–15 kilomeetrit. Kui üksikud metsakülad muidugi välja arvata. Aga ka sinna «kõigest» kümne kilomeetri kaugusel asuva poeni peab kuidagi saama ja ainus mõeldav transpordilahendus on auto. Ühissõiduki kasutamine on kohati mõeldav, aga siiski tülikas ja kohmakas, ja kui päevane poeskäik võtab inimesel mitu tundi, on see kõike muud kui mugav.

Ja mida nüüd arvata valitsusest, kes tahab oma automaksuga lajatada kõigile ühe joonlauaga? Nii neile, kes ajavad suurlinnas kilomeetri raadiuses omi asju linnamaasturiga, kui ka maaperedele, kellele vanake Volkswagen on ainus pääsetee «suurele maale»?

Lisaks tahavad maal elavad lastega pered, et nendegi võsukesed saaksid käia trennides-huviringides, seega rakendub üks vanem automaatselt taksojuht-logistiku ametisse ning ühe autoga hakkama saamine ei pruugigi võimalik olla. Aga kas elu maal on siis võimalik?