Eufemismide ajastu

Inna Grünfeldt. Foto: Ain Liiva

Mida päev edasi, seda eufemistlikumaks muutub meie väljenduslaad ning varsti polegi enam seiku, millest tohiks rääkida keerutamata, vaid peab lisama märkuse «võib sisaldada häirivat» või tõmbama (sõna)pildi uduseks. Ehk on aeg, kus sõjahirm tiksub kuklas, nii liigestest lahti, et peame iseendaga vaimset kaevikusõda, kartes sõnu rohkem kui tegusid.

Tasahaaval muutumegi aina kahepalgelisemaks: pöörame pilgu kõrvale, kasutame peitesõnu, mässime kõik häiriva sõnamullikilesse. Mõnus ja mahe on olla, aga tõsielu ei muutu sellest grammi võrragi kaunimaks.

Kindlasti ei pea eesmärgiks olema rõlge otseraiumine, aga täpne sõnastus tuleb ümbritseva tõetruule tajumisele ja mõistmisele sootuks rohkem kasuks kui keerutamine.

Rakvere teatris lavale tulnud Maarja Kangro «Klaaslaps», mis – tõsi küll –, ilmunud juba kümne aasta eest, on kesk keerutamist nagu sõõm värsket õhku ning annab lootust, et vähemasti kunsti kaudu saame rääkida valusatest teemadest neid pisendamata ja roosasse vahtu uputamata.