Karistamatu joomarlus

Aivar Ojaperv. Foto: Ain Liiva

Alustan jõhkralt. Mind siiamaani aeg-ajalt kummitab, kuidas ma kuue-seitsmeaastaselt tõelise šoki sain ja mitu ööd õudusunenägusid nägin. Nimelt poos mu naabrivanamees end aiamaal üles. Poisikese jaoks oli see muidugi tohutu sündmus, aga kuna ma ise poonut ei näinud – kuulsin sellest vaid vanemaid inimesi rääkimas –, mingeid hingelisi värinaid ega hirmu polnud.

Šokk saabus siis, kui aiamaa värava ette tagurdas punase ristiga ning koleda plekist kuudiga kollane GAZ ja sellest kargasid välja neli kiilakat onu. Ühel olid veel vägevad vuntsid ees – sellised detailid millegipärast talletuvad –, aga peanupp säras päikese käes vastu.

Need onud läksid poonut maha võtma. Ja tassisid siis naabrivanamehe, kelle käsi rippus veel üle kanderaami ääre, GAZ-i. Ise hüppasid samasse kuuti järele. See protsessioon oli õudsem kui kogu ülejäänud lugu kokku.

Ma oma lapsemõistusega ei suutnud välja mõelda jubedamat tööd, kui need onud tegid. Ja ma teadsin, miks nad seda tegema pidid – nad olid käitunud halvasti, nad olid joonud, kakelnud, sigatsenud. Selle eest olid nad saanud 15 päeva aresti ja karistuseks olid nende pead paljaks aetud ning nad pidid nüüd sellist tööd tegema.

Ma lihtsameelne arvasin siiamaani, et väiksemate rikkumiste eest, tänapäeval nimetatakse neid teatavasti väärtegudeks, on võimalik süüdlasi panna tegema ühiskondlikult kasulikku tööd. Et nad vähemalt enda tegude tagajärgi kasiks ja sel moel oma käitumist heastaks. Aga võta näpust. Kui ma nüüd Rakvere promenaadi joodikutest artiklit kirjutades asjadest ikka õigesti aru sain – ja kui ei saanud, siis iga parandus-täpsustus on teretulnud –, siis kehtiv seadus sellist asja ei võimalda. Või kui võimaldab, siis on see väga keeruline ja väga pikk protsess.

Sõidad autoga maanteel mõni kilomeeter üle lubatud kiiruse, kaamera teeb sellest pilti ja juba ongi trahvikviitung postkastis, aga joodikule parajat karistust määrata ei saa. See ei ole ühiskonna suhtes õiglane!