Kolumn: viisakusvestlusest

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Hiljuti šokeeris avalikkust uurimus, mis väitis, et eestlased on hakanud suhtlussituatsioonides vaikuse vältimiseks rohkem small talk’i ehk viisakusvestlust viljelema. Sellest ajast saadik on olnud linnapildis palju rohkem näha hirmunud pilke, et jumala eest keegi ühissõidukis või poesabas ilmast või tervisest rääkima ei tuleks.

Renate Pajusalu ja Miina Norviku uurimusest selgus aga pigem see, et kuigi «viisakusvestlus» küll vastab terminina sellisele tühja-tähja-jutule, mida näiteks Ameerikas palju kohtab, ei seostu see eriti viisakaks jäämisega, vaid pigem vaikuse täitmisega. Et siis jumala eest ei tekiks jutu keskele pausi, muidu valitseb totaalne entroopia.

Käisin suvel USA-s ja kogesin poesabas seda kurikuulsat small talk’i. Kahele vanemale naisterahvale jäi silma minu särgil olev sõnum ja nad hakkasid pisut norivalt pärima, mida see tähendab. Olin ajavahest küllalt uimane, et mitte solvuda sellest, et võõras inimene pealtnäha näägutama tuleb, ja tegelikult polnud nende toon pahandav. Särgi sõnum oligi kõnetamist väärt, inglise keelest tõlgituna kõlas see: «Elu on karm, kui sa oled loll.»