Nädala lind: Kõrvukräts

Kõrvukräts oksal. Foto: Peter Lind

Vahva nimi sel linnul. Lind ise on ka põnev tegelane. Ja üldse mitte selline, kes peidab end metsasügavustes. Ta võib suisa meie koduaeda elama asuda, kui sealt sobivad tingimused leiab. Kõrge kuuseheki näiteks ja selles mõne vana haraka- või varesepesa. Sest just teiste suuremate lindude või oravate kasutatud pesa kohendab kõrvukräts endale elamiseks. Tema pooldab taaskasutust. Ja on seda praktiseerinud ammu enne, kui taaskasutus inimeste seas moodi läks.

Aprilliõhtutel on õige aeg õhtuhämaras kuulatada, kas kõrvukrätsu kumedat huikamist kuulda on. Kodukaku õrnast hu-huutamisest on kõrvukrätsu huikeid lihtne eristada. Need on üksikud ühtlaste vahedega hõiked: «Huu. Huu. Huu ...» Lärmiks läheb juunis-juulis soojadel suveöödel, kui rätsupojad vahetpidamata toitu nõudes piiksuvad.

Tõsi küll, rohkem meenutab see kassipoegade näugumist kui hiirte piiksumist. Siis on võimatu, et selle toreda naabri olemasolu märkamatuks jääb. Muul ajal aga ei pruugi kõrvikuid tähelegi panna, sest päeval istuvad nad tikksirgena oksal tüve lähedal ning õhtuhämaruses ja ööpimeduses lendavad hääletult. Sellist lendu võimaldavad tema pehmed suled ja hoosulgede tagumise serva eriline ehitus. Lennu ajal laotab kõrvukräts suled harjana laiali ning need summutavad tiibade liikumisest tekkiva heli täielikult. Kui juhtume õhtuhämaruses, enne täielikku pimedat, ligi meetrilaiuse tiibade siruulatusega kõrvukrätsu avamaastiku kohal jahiretkel märkama, tajume tema pehmet lendu silmagagi. Kõrvukrätsu päeval märkamiseks peab aga õnne olema. Ja muidugi teravat silma. Ühel kevadel oli mul selline õnnelik juhus, et märkasin mõne meetri kaugusel kahte kõrvukrätsu remmelgaokstel istumas, teine teisel pool tüve, kõrvad kikkis. Pidin leppima suurepärase mälupildiga, fotoaparaati polnud kaasas. Kikkis kõrvad näitasid nende erutatud seisundit ja erutust tekitasin muidugi mina kohaloluga.