«Muutub kõik, muutuvad moed ja kombed»

Raivo Riim. Foto: Ain Liiva

Nii laulis kunagi Kalmer Tennosaar. Mood muutub meil lausa kaks korda aastas, kombed õnneks mitte nii ruttu.

Ajad on kiired, netiajastul pole enam suurt vahet Väike-Maarjal ja Suurbritannial ... Täna siin, homme juba seal. Siiski peaks kursis olema, et see, mis sobib vabameelsesse suurlinna, ei pruugi olla vastuvõetav teises kultuuriruumis: sakslasi ei hakata kohe sinatama nagu soomlasi, ukrainlast ei maksa luba küsimata vene keeles kõnetada, võõral mehel pole viisakas moslemi abielunaist kätelda, prantslastele ei tasu inglasi kiita ja vastupidi, meilgi on vaestest potisetudest nüüdseks saanud enesekindel ja uhke rahvakild.

Kui noorem põlvkond saab oma kasvatuse kätte vaid popkultuurist ja meelelahutusest ning kui lastevanemad on ise võrdselt lastega ninapidi telefonis, juhtubki see, mida nimetatakse laiutavaks labasuseks, ükskõiksuseks, empaatia puudumiseks. Lemmikloomad on tänapäeval armsamad kui kaasinimesed, kassi või koera laps naljalt jalaga ei löö, aga kaaslasi kiusab netis halastamatult. Ja siit pole enam vägivald kaugel. Õnneks meil koolis veel ei tulistata, kuid õpetaja vastu on Eestis relv tõstetud.