Kui elusolemise absurdsus hoiab maa küljes kinni

«Reekviem unistusele»: oleme ekraanidel, ekraani sees, aga meie füüsiline keha on siin. Foto: Petri Tuhkanen

Mäletan, et see oli 2014. aasta kevad, kui ma istusin Tallinnas Von Krahli teatris ja vaatasin Sarah Kane’i tekstil põhinevat lavastust «4.48 psühhoos». Mind valdas kummaline tunne: segu nukrusest, elusolemise absurdsusest ja tuimusest. Selle tunde otsimise nimel läksin seda lavastust teist korda vaatama.

Seda tunnet ei olnud ma teatris kogenud ligemale kümme aastat, kuni nüüd Rakvere teatri suures saalis istudes ning vaadates Soome lavastaja Anna-Maria Lipponeni käe all valminud lavastust «Reek­viem unistusele». Seesama nukrus, absurditunne, abitus ja tuimus. Lasin neil tunnetel endaga olla ja iluskoledal unistusel paremast elust enda ees lahti rulluda.

Lavastuslikus plaanis on Rakvere teater hakkama saanud tõelise meistriteosega. Laval toimuv on ühtaegu siin ja ei ole ka. Nagu me inimestena oleme ühtaegu siin ja ei ole ka: oleme ekraanidel, ekraani sees, aga meie füüsiline keha on siin. Lõputuna skrollitavad ekraanid ei loo meile kunagi täit pilti, täit reaalsust, aga nendeta me olla ei saa. Petlik virtuaalreaalsus aitab meil mõnikord peitu minna, mitte mõelda ja mitte tunda. Olla peidus ekraani sees, ekraani taga, kättesaamatu nendele, kes on meie kõrval.