Elagu Kadrina päästjad!

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Kadrina vabatahtlik päästekomando tähistab sel nädalal 100. tegutsemisaastat, seega võib öelda, et Kadrinas jätkusuutlikult tegutsev komando on ehe näide sellest, mida tähendab kogukonnavaim.

Maailmas on nii kujunenud, et pritsumaja on kogukonnakeskuseks. Maailma vanim tuletõrjekomando asub Portugalis ja tegutseb 1395. aastast tänapäevani. Nagu ka Kadrina staažikaim aktiivne päästja Lembit Liiv mainis, on tehnika muutunud, aga ülesanded samad. Muidugi on muutunud ka riigikord, võim, eel­arve ja veel palju muud. Hobuvankril järel veetav veemahuti on asendunud diislikütusel töötava uhke päästeautoga, inimketis plekkämbri edasi andmine kergete voolikuliinidega jne, aga kogukonna ootused ühele komandole on samad – saada abi, kui häda

käes on.

Kadrina komando on õnnistatud, sest lisaks kogukonna toele on sel vallavõimu igakülgne abi võtta. Kui puruneb rehv või laseb läbi veepump, siis võivad päästjad kindlad olla, et vald aitab finantsiliselt. Ja see toetus tuleb kordades tagasi, kuna paljudel sündmustel on kadrinlased esimesena kohal ning päästavad elu ja vara. Kui trükkida internetiotsingusse Kadrina VPK, leiab sealt hulga artikleid päästjatele antud medalitest, eliitkomando jõuproovil võidutsemisest ja muust. Väike asi, aga sellega hoitakse vald üleriigilisel meediapildil – ja täiesti tasuta.

Entusiastlikke inimesi on igas riigis ja iga riigikorra ajal, aga kurb, kui riik hakkab neid ja nende entusiasmi ära kasutama, nagu meil vabatahtlike päästjatega tundub olevat. Peetakse loomulikuks, et vabatahtlikud on kohe varnast võtta, kui mõni õnnetus on juhtunud, kuid samas tehakse väga vähe selle nimel, et väiksemad vabatahtlike komandod ikka säiliksid. Või siis Tallinna Kopli komando näide – riik otsustas elukutseliste komando kinni panna ja ilmselgelt kumas otsusest läbi lootus, et küll vabatahtlikud asja üle võtavad. Vabatahtlikke ei tohi üle ekspluateerida!