Juhtkiri: lapsed kartulipõllul

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Paljudel linnaperedel pole oma põllulappi ja lapsed näevad heal juhul vanavanemate juures, kuidas endale peenramaal söögipoolist kasvatada. Kui omal ajal oli kartulipõllule minek koolilastele igasügisene tüütu kohustus, siis nüüdseks on sirgunud juba paar põlvkonda, kes sellest vaid jutte kuulnud.

Õnneks on lasteaedu, kes praegugi väikestele uudistajatele kartulikasvatust näitavad. Vaos või kastis mugulate kasvatamine annab lastele aimu, kuidas kartulid kasvavad. Hiiglaslikul kartulipõllul mulla sees müramine on aga hoopis teine kogemus. Waldorfi lasteaia Kaur lapsed sõitsid kahe suure bussiga kaugele Simunasse. Osale neist oli see juba mitmes kord nõndaviisi sügist vastu võtta ja mõned olid hästi valmistunud: kaasas kartulikonks, korv ja kindad.

Kogu saagi said väikesed töömesilased mõistagi koju kaasa viia ja enda korjatud kartulid maitsevad eriti hästi. Poest või turult toodud mugulad on justkui anonüümsed ja mõeldud vaid kõhtu täitma. Oma käega põllult korjatud saagil on hoopis suurem väärtus ja see soojendab ka hinge.

Õnneks pole tänapäeval nii nagu nõukogude ajal, mil koolilapsed aeti kolhoosipõllule kartuleid võtma – ega see kuigi tore ettevõtmine ei olnud. Kuni kuuetunnine tööpäev oli 13–14-aastasele paras katsumus, eriti siis, kui vihma või lausa lund kaela sadas. Ja vahel polnud sedagi rõõmu, et osa saagist oleks lubatud koju viia, palga maksmisest rääkimata.

Need, kes praegu vanuse poolest kolmekümnendate keskel, ongi vist viimane põlvkond, kel maatöödes põhi all. Kes on vedanud traktoriga kartuleid salve, kes tassinud loomadele sööta ette. Mõni veel vahest mäletab sedagi, kuidas heina kärbistele sai pandud. Tore, et Rakvere Waldorfi lasteaia Kaur neli rühmatäit lapsi said maatööd proovida, kuid seda võimalust peaks pakkuma ka vanematele lastele. Aga paratamatult liigub riik ja tema valitsejate poliitika sinnapoole, et varsti pole põllumeest ega maakohtades elu.