Nädala kaja: film, mis kummitab mitmendat päeva

Merly Raudla. Foto: Ain Liiva

Harilikult püüan nädala selgroogu trenniga murda. Kolmapäevaõhtuti koguneb kergejõustikuruumi äge punt ja lõbusa, kuid tõhusa 90 minuti jooksul kaob turjalt kogu maailma raskus.

Ka sel kolmapäeval olin juba valmis liibukatesse pugema, kui tuli ettepanek kinno minna. Peas käis hetkeks pingeline kalkuleerimine, sest trenn on üldiselt püha. Aga filmi olid kolleegid kiitnud ning teadsin, et ega ma ei jõua kõiki soovitud linateoseid ära näha, kui selleks aktiivselt samme ei astu. Seekord jäid dressid kappi.

Liina Trishkina-Vanhatalo «Emalõvi» puges hinge ja jäi sinna kriipima. Film köitis kohe algusest peale. Vaid paar korda jõudsin mugavamat istumist igatseda.

Filmi peategelasteks oli perekond. Pealtnäha tavaline kooslus: ema ja isa ning nende kaks last. Väikesed detailid, millega ema oma lapsi endast märkamatult eemale tõrjus, tungisid nõelana südamesse. Inimene, kallista oma lapsi, suhtle oma lähedastega. Vahel on hea näha kõrvalt mustreid, mida ise pole kogenud. Film oligi kui koolitusmaterjal lastevanematele, näide, mis võib juhtuda, kui kaob pereliikmete omavaheline lähedus.

Filmi rabav lõpp pani nähtud kaadritele tagasi mõtlema. Kui läbi sügisvihma auto poole kõndisin, siis muljed otsekui pulbitsesid sees ja otsisid väljapääsu. Oleksin tahtnud kaaslasega nähtu pulkadeks võtta ja läbi hekseldada. Perekond filmis maksis emotsionaalse hülgamise eest kõrgeimat hinda. Samasse lõksu võib sattuda iga ennast otsiv teismeline. Ja see on hirmutav. Kui palju on Eestis lapsi ja noori, kes tunnevad ennast üksildase ning nurkaaetuna? Täpselt sama musta pilve pea kohale tekitas aastaid tagasi raamat «Kuidas minust sai HAPKOMAH». Ka siis jäi õhku mure, kuidas kaitsta oma last maailma ohtude eest.

Pärast filmi läksin koju ning krabasin oma 12-aastase volaski kaissu. Kavatsen kallistada teda edaspidigi iga päev mitu korda ja ei mõtle kunagi ta nina ees ust kinni tõmmata.