Nädala lind: Valgeselg-kirjurähn

Valgeselg-kirjurähni emalind. Foto: Peter Lind

Mõnel aastal algab talv varakult. Vahel juba oktoobris, vahel sajab novembri alguspäevadega paks lumi maha, tekitades jõulutunde. Ühel sellisel varase lumega aastal tegin esimesel lumisel laupäevahommikul kodutalu ümbruses Mõedakal väikese linnuretke ning kohtasin esimest korda kodulepikus valgeselg-kirjurähni. Tema roosa kõhualune helkis hommikupäikeses ja punane pealagi lisas varasele jõulutundele vürtsi.

Kirjuid rähne on meil neli liiki, valgeselg neist kõige suurem. Suurem veel kui suur-kirjurähn, rääkimata siis väike-kirjurähnist või tamme-kirjurähnist, kes kolmekesi kõik mul koduõues sagedased külalised on.

Tõsi küll, musträhn, roherähn ja hallpea-rähn on valgeseljast veelgi kogukamad, aga nemad ei kuulu kirjute rähnide sekka ja näevad hoopis teistsugused välja. Võrreldes teiste kirjurähnidega on aga valgeselg-kirjurähn ohustatum ja seda oma kohastumuse tõttu toituda surnud lehtpuude tüvedelt leitavast lihatoidust. Mida hooldatum mets, seda keerulisem on valgeselja elu.