Repliik: isepäised vahtrad

Inna Grünfeldt. Foto: Ain Liiva

Võib küll mõelda, et puu on puu, aga lehtede langetamise ajal näitab igaüks oma iseloomu.

Vahtrad poetasid tänavu esmalt maha pruune krõbedaks kuivanud lehti ja tundus, et värvilist sügist ei tulegi, ent oktoobris pilt muutus. Eriti suurt isikupära näitavad vahtrad just lehtede langetamise stiilis, värvis – tänavu on moes kuldkollane – ollakse pigem ühel meelel.

Puhurdajate kohta ei oska öelda, aga rehavälgutaja paneb tähele, et kui üks vaher on end lehekuuest vabaks raputanud ning jätnud edevusest külge vaid seemned, mida keerlevate propelleritena maa poole lennutada, on kõrval kasvav puu ladva poolt küll hõre, ent hoiab alumistel okstel lehti kiivalt kinni. Ilus ju neid puhtaks riisutud murule särama puistata. Kolmanda meelest on üldse vara lehti langetada ning ta loobub vaid mõnest üksikust. Neljas on võrasse hankinud salgukese punast ning uhkeldab sellega tugevama tuuleiilini.

Vahtralehtede lõhn ja sahin on kui sügise sünonüüm. Miks mitte veeta pühapäevi nende seltsis.