«Piinlik lugu sai alguse kommunikatsioonihäirest ...» saab lugeda Rakvere teatri peakunstniku Krista Areni avalikust kirjast Teet Suurele. Kes on lugenud, see teab, mille ümber möll käib, aga praegusel juhul pole minu repliigi fookus mitte kunstinäitusel, vaid kommunikatsioonihäirel.
Lugu sai alguse kommunikatsioonihäirest
Järjest rohkem vabandatakse igasuguseid jamasid välja kommunikatsioonihäirega. Küll ei jõudnud e-kiri kohale, küll ei saadud sellest nii aru, nagu kirjutaja mõtles, küll pani kirjutaja oma mõtted valesti kirja.
Inimesed, miks te ei räägi omavahel? Ainult kirjutate ja joonistate! Saadate teineteisele e-kirju või sotsiaalmeedia teel smile’e, neid arvuti genereeritud ümmargusi lõustakesi, ja arvate, et jutt ongi üksüheselt mõistetavalt aetud.
Ma sain just e-kirja, kus päises mingid arusaamatud jublakad. Mul on ka nüüd kommunikatsioonihäire, sest ma ei saa aru, mida kirja autor mulle öelda tahab.
Tuletan meelde, et on leiutatud selline suurepärane asi nagu telefon. Kui silmast silma rääkimiseks aega pole, siis rääkige vähemalt kõrvast kõrva. Ja kommunikatsioonihäireid ei tule.