Nädala kaja: vaikus on kahtlane väärtus

Marju Lina Foto: Mikk Keis

Hiljutised uuringutulemused, mis näitavad, et enam kui pooled inimesed lahkuksid oma töökohast, kui neil äkitselt ei lubataks enam kaugtööd teha, on küllaltki jahmatavad. Ajal, mil töötukassa värbamispäevale kohale tulnud konutasid mõni päev tagasi pikas sabas, et pääseda saali tööandjaid nägemagi, on suur hulk inimesi nipsust valmis esitama lahkumisavalduse, kui ei peaks tohtima enam kodudiivanilt tööasju ajada.

Mina tean kodukontori võlusid. Töötasin kodust ühe ajakirja heaks neli ja pool aastat. Alustades oli asjakorraldus mulle nii võõras, et sõin näiteks lõunat püstijalu ja kiirustades, sest tundus, et mingi nähtamatu silm võib üheksast viieni iga mu sammu jälgida. Tasahaaval sai aina enam selgeks, et kodukontor on pakett häid asju: töö on tehtud, pesu pestud, uudised loetud, gümnaasiumis õppiv laps sooja söögiga vastu võetud ... Mida veel? Unistuste kombo ju?

Aga vaat esmase rõõmujoovastuse lahtudes hakkas selguma, et ei ole. Häirima hakkas mõte, et mul pole töökaaslasi. Nad olid loomulikult olemas – Tallinnas. Peatoimetajat kohtasin nende aastate jooksul ühe korra. Töölepingu sõlmimisel. Ja tõele au andes rohkem ei olnudki vaja. Jutud said telefonitsi aetud. Teisi kolleege nägin pisut tihemini, aastas korra, ajakirja korraldataval konverentsil.