Juhtkiri: vastuseisu võlu ja valu

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Rakveres uuendati põhjalikult Kastani puiesteed. Pikalt remondis olnud objekt on nüüdseks liiklejatele avatud ning ei saa salata, et märksa kenamana kui varem. Vastuseisuta ei alanud aga needki remonditööd. Põhiline argument oli, et vanu puid ei tohiks maha võtta.

Sageli kiputakse plaanitavaid asju maha tegema lihtsalt selle pärast, et oleks, mida maha teha. Asja sisuline külg on tihti tagaplaanil, pigem vaieldakse selle pärast, et tegija või tegijad lihtsalt ei meeldi.

Muidugi on maitse asi, kumb on ilusam: kas vanad, oma elu lõpus olevad (hobu)kastanid või siis valgusküllane allee koos hulga noorte puudega? Kuna Kastani puiestee kastanite eluring oli nagunii otsa saamas, pidi midagi nendega ette võtma, enne kui nad mõnele autole, või veel hullem, inimesele, oleks peale kukkunud. Ja tulemus on kahtlematult ilus, seda peab kasvõi hingepõhjaski tunnistama ka kõige suurem skeptik.

Nagu kollektiivides või kasvõi peredes, tekitavad muudatused linnas ikka ärevust, sest vana on harjumuspärane ja oma. Kastani puiestee oli eriti pärast Gagarini puiestee aega linnarahvale armas allee, seal korjasid lapsed sügisel kastaneid ja jalutajad sahistasid paksus lehevaibas ega hoolinud kastanipuude ohtlikust vanusest. Kuid suhtlus linna ja linlaste vahel seekord väga ei äpardunudki: kastanite pikast east andis teada just linnavalitsus ning sellele faktile polnud linnaelanikel midagi vastu panna. Oht ähvardab, tähendab, tuleb muutusi teha. Iseäranis õhtuhämaruses kulgeb uus puiestee nüüd päris maaliliselt kaugusse.

Viljandis peeti linna sünnipäeva puhul septembris Ranna puiesteel pika laua pidu. Linnal polnud muud muret kui panna püsti 40 meetri pikkune laud, kõik muu jäi linlaste hooleks, kes saabusid piknikukorvidega kohale, ja lõigust uudistesaates võis näha, et pidu oli imetore. See idee väärib ülevõttu ja elluviimist Kastani puiesteel juunikuus, kui Rakvere sünnipäeva tähistab. Miks mitte?