:format(webp)/nginx/o/2024/10/22/16433872t1h57c5.jpg)
Kord ütles Aivi toimetuse kohvinurgas juttu puhudes, et igal naisel peaks olema laps ja luulekogu. Temal olid mõlemad – hingerõõm Ave-Katri ning 1998. aastal ilmunud luulevihik "Päevapärlid". Aga Virumaa Teataja omaaegset spordiajakirjanikku ja noortelehekülgede toimetajat Aivi Pargit ennast ei ole enam.
Aivi Pargi elutee lõppes möödunud nädalavahetusel omas kodus Rakveres. Ta õppis ülikoolis kehalise kasvatuse ja spordi õpetajaks ning hiljem täiendas end ajakirjaniku erialal. Ta töötas kehalise kasvatuse õpetajana, kergejõustikutreenerina ja alates 1996. aastast kuni pensionile jäämiseni Virumaa Teatajas.
Mäletame Aivit kui heasüdamlikku kolleegi, kes siiralt rõõmustas, kui mõnel sportlasel oli läinud hästi, ja tunnistas, et tema kohe ei taha kirjutada lugusid neist, kellel halvasti läks. Tütar Ave-Katri kinnitab, et ema pidas Virumaa Teatajas möödunud aastaid oma elutööks.
Aivi oli mitmekülgne. Noorena harrastas ta suusatamist, tema auhinnakapis oli 1974. aastal võidetud pronksmedal Eesti meistrivõistlustelt. Hiljem, ka pensionäripõlves, oli ta aktiivne hobitennisist. Lisaks luulevihikule kirjutas ta raamatu Rakvere tennise ajaloost. Aivi viimane VT ajakirjanikuna kirjutatud lugu ilmus 29. detsembril 2016 ja oli pühendatud tennisele. Ja noortele. Lugu kandis pealkirja "Tennisekool kasvab ja kasvatab võistlejaid" ning andis põhjaliku ülevaate Rakveres Aqva spordikeskuse tennisehallis peetud laste tenniseturniirist, kus oli Narvast, Sillamäelt, Tartust ja Tallinnast võistlema tulnud laste seas rohkesti neid, kelle särgil kiri "Maret Ani Tennisekool".
Virumaa Teataja omaaegne peatoimetaja Aarne Mäe meenutas, et pärast seda, kui Aivi ajalehte tööle tuli, sai Virumaa Teataja laupäevase lastekülje, mis tõenäoliselt oli esimene omasugune Eesti maakonnalehtedes. "Akadeemilist, lapsele ülalt alla näppu viibutavat lehte ei tahtnud teha, seepärast leian, et parim, mis neil lehekülgedel aastate kestel ilmus, oli laste enda looming," on Aivi ise meenutanud. "Mul on hea meel oma kolleegide üle, kes täiskasvanute tõsiste tegemiste kõrval oskasid laste oma mõtet ja loovust väärtustada," meenutas Aivi ise 2005. aastal.
"Pole ime, et just spordi- ja noorteteemad ajalehes tema pärisosaks said, sest just nooruslikkus ja spordilembus olid tema saatjaks," lausus Aarne Mäe. "Mõnigi kord trehvasin teda tammikus, kus ta juba kaugelt viipas. Tema tõttas kiirel kõnnil jala nii tööle kui ka linna, mina sõtkusin rattaga. Tarva korvpallurite hiilgeaegadel elasime sageli koos Kastani areenil korvpalliplatsi ääres emotsionaalselt omadele kaasa. Kui Aivi pensionile läks, kauplesin Andres Sõbralt talle kingiks Tarva särgi, vist Kristo Saage numbriga. Aivi oli hea inimene."
Kirjandusega oli Aivi Pargi seotud veel toimetajana: tema pilgu alt käisid läbi Juhan Kunderi Seltsi korraldatud Virumaa laste muinasjutu- ja muistendivõistluste kogumikud.
Aivi teravast sotsiaalsest närvist annab tunnistust tema repliik aastast 2014, kui europarlamendi valimistel jäi Eesti inimeste osavõtt passiivseks. Aivi kirjutas: "Oodanuks aga inimestelt avaramat maailmapildi nägemist, kodanikutunnet, ja kui soovite, siis ehk ka kavalust. Viimast just seepärast, et poliitiline õhkkond meie ümber on ärev. Millise signaali annab madal valimisaktiivsus meie idanaabrile? Et Euroopa Liidus toimuv ei lähe meile korda? Et parem oleks tõesti ühel hommikul ärgata ja leida ennast Venemaa koosseisust?"
Viimasel aastakümnel, pärast pensionile jäämist, pühendus Aivi perekonnale, aiandusele ja tegeles jõudumööda tervisespordiga.
Aivi tütre soovil toimub tema ärasaatmistseremoonia ja mälestusõhtu kevadel maikuus.
Puhka rahus, Aivi.
Sinu Virumaa Teataja
/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)