Arvamus ⟩ Rakvere linna juhib kommunikatsioonihäire

Eva Samolberg. Foto: Ain Liiva

Viimasel ajal on mul üha enam tunne, et tahaks haarata relva, kuuldes sõna «kommunikatsioonihäire». «Palun vabandust, meil oli kommunikatsioonihäire.» «Oi, keerasin kogu asja tuksi, aga ma ei vastuta, vastutab kommunikatsioonihäire.» «Kommunikatsioonihäire! Mina olin üldse puu otsas, kui pauk käis. Ups!» Iiveldama ajav.

Kommunikatsioonihäiret on jube mõnus ettekäändeks tuua, kui ise vastutada ei taha. Kui ei julge tunnistada, et jah, keerasin kõik kihva ja olen süüdi, teinekord püüan paremini. «Kommunikatsioonihäire» on selline mõnus hambutu sõna, pealegi piisavalt pikk ja konarlik, et inimene, kes selle lobedalt välja hääldada suudab, ei saa rumal küll kuidagi olla, ilmselt pole ka milleski süüdi. Seesama konarlik sõna annab inimestele justkui õigustuse mitte võtta vastutust. Ja see on üha suurenev probleem.

Kommunikatsioonihäire tõttu on meil linnas varsti Arvo Pärdi kontserdimaja asemel Ukuaru muusikamaja ja mitte keegi ei saa kobiseda, sest tegelikult pole üldse selgegi, kellel on õigus panna nimi majale, mida tulevikus linnakodanikud oma maksurahast ülal peavad. Umbes sama, kui et sünnitad haiglas lapse ja ämmaemandad vaatavad, et selle tite nimi võiks olla Tõnis. Tõnis mis Tõnis. Ole lahke, kuskil pole kirjas, et lapsele peavad nime valima vanemad.

Huvitav, kas kommunikatsioonihäire oli ka siis, kui mullu detsembris kirjutasime Virumaa Teatajas pikalt sellest, kas Arvo Pärdi nime kasutamine ei sea piiranguid majas toimuva sisule. Miks siis ükski linna esindaja ei kõssanud, et nimi muudetakse ringi? Kas info teadlik varjamine ei ole valetamine?

Kommunikatsioonihäire tõttu hakkavad kerkiva muusikamaja kõrval elavad inimesed tulevikus oma koduaknast vahtima musta kontserdimaja seina. Ei ole päikesevalgust, ei saa vaadata, kuidas aastaajad vahetuvad, ei näe sedagi, kas ilm on sombune või selge. Üks must kõik.

Kes vastutab? Mitte keegi, sest on olnud kommunikatsioonihäire, vastavad otsused on tehtud eelmiste linnajuhtide ja -ametnike ajal, allkirjad on antud siis, kui muusikamaja plaanimisega tegelesid Malle ja Kalle. Ja kui inimesel saab sellest olukorrast kõrini, siis proovib ta korterit müüa – aga kes ostab? Kommiraha eest ehk ostab keegi oma pimedale vanaisale elusügise veetmiseks.

Huvitav, kui praegune linnapea postitab sotsiaalmeediasse suvepilte Võsult merevaatega koduhoovist, kas siis talle meenuvad need, kes elavad Võimla tänaval ja kelle koduaknast avaneb vaade mustale seinale. Kurb, aga võttes vastu juhtiva ametikoha, võtab inimene vastu ka vastutuse oma eelkäijate otsuste eest, mis realiseeruvad nüüd.

Kommunikatsioonihäire jääb kajana saatma päris mitut piinlikku möödalaskmist täna ja ilmselt ka tulevikus. Kes õpetab inimesed uuesti vastutama?