Uduniisked õhtud on mälestusteks, kuid võiksid olla ka kõnelemiseks

Küünlad aknal kutsuvad lahkunud hingi koju. Foto: Elmo Riig

Tuuled tõusevad ja udu kipub end üha enam ilmutama. Ajast aega on usutud, et sel ajal aastast, mil pimedus, udu ja tuulehood võimust võtavad, saabuvad kadunute hinged maa peale kodu külastama.

Usutud on sedagi, et nende rahu või rahulolematust näitab tuulehoogude tugevus: vaikse ilmaga võime olla süümepiinadest vabad, sest meie lahkunud lähedased tunnevad end hästi. Tormiga demonstreerivad hinged oma pahameelt – nõnda see olevat.

Kuid meile hästi teatud 2. november pole sugugi ainus päev, mil kadunukesed maa peal ringi hiilivat. Eesti rahvakultuuri keskuse osakonnajuhataja Kaja Allilender on tabavalt märkinud, et hinged ei vaata kalendrisse, vaid tulevad siis, kui on udused ilmad. «Just siis jääb piir elavate ja surnute vahel õhukeseks ja meie rahvas siit- ja sealtpoolt Toonela jõge saab kokku.»