Juhtkiri: sotsiaalmeedia abiga leitud lemmikud

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Vaikses maakohas elavatel inimestel läks kaotsi koer. Lemmiklooma kadumine on perele alati suur ehmatus ja siis on õnn, kui sotsiaalmeedia kaudu saab käivitada terve päästeoperatsiooni hulkuri leidmiseks. Võimalus sotsiaalmeedia vahendusel leida kadunud lemmikuid, olgu selleks koer, kass või tuhkur, on igas mõttes tänuväärne.

Kui enne internetiajastut juhtus, et teave uusaastaööl paugutamise hirmus plehku pannud koerast, kes redutas tegelikult vaid mõne kilomeetri kaugusel, jõudis omanikuni – ja üldse tänu õnnelikule juhusele, et kellelgi oli natuke aimu, kelle loomaga võiks olla tegu – alles nädala pärast, siis nüüd on kiire leidmise võimalus tohutult suurem. Kõiki pauke ja muud, mis looma hirmutavad, pole võimalik elus välistada, samuti seda, et loom plehku pääseb, sestap on hea, kui kadumisest teada antakse, teisalt märgatakse ja märku antakse, kui pagejat on nähtud. See on üks kogukondliku hoolimise märke.

Teisalt ei maksa märkamisega üle pingutada. Kui paari tänavavahe kaugusel elav tuttav kass aia tagant mööda jalutab, pole sotsiaalmeediapostituseks vajadust, aga kui ilmub silmapiirile võõras ja segaduses või vigastusega loom, tuleb enesestmõistetavalt kohe reageerida.

Ühes linnas juhtus kord, et väga õuelembene kass, kel oli väikese protseduuri pärast käpp sidemes, lipsas natuke uitama. Otsekohe ilmusid sotsiaalmeediasse ärevad sõnumid. Omanik jagas siis kohalikus grupis teavet, et kass on armastatud, hoitud, hoolitsetud ja toidetud ning tuleb pärast väikest värske õhu hingamist kenasti koju. Oligi selgus käes, et kassi pole vaja päästma hakata, ja rahu majas.

Kohe on käes november ja siis ei ole aastavahetus enam kaugel. Jahimeeste paugutamine on köömes selle kõrval, kui suurt stressi peavad uusaastaööl taluma kartlikud lemmikloomad. Nii tasub loomaomanikel juba praegu mõelda, kuidas säästa parima sõbra närve, saluudiarmastajad aga jõuavad kaaluda, kas ikka maksab raha taeva poole lennutada.