Saksamaalt pärit koolinoor tuli aastaks vahetusõpilaseks Eestisse väikesesse Kadrina keskkooli. Nappide nädalate järel selgus aga, et poiss ei sobi teda võõrustavale perele ja nüüd on noore edasine saatus Eestis vahetusaasta raames lahtine.
Juhtkiri: aastaks võõrale maale ripakile
Vahetusõpilasi võõrustavad pered eelkõige südamelahkusest ning võimaluse tõttu ka ise teises kultuuris kasvanud noorelt midagi õppida. Kui peaks juhtuma, et õpilane ja pere omavahel kokku ei sobi, on see traagika eelkõige ikka noorele, kes on kodust kaugel, tulnud Eestisse heade kavatsustega saada uusi kogemusi ja sõpru, ent leiab end viimaks olukorrast, kus ta on pusletükk juba valmis mosaiikpildi kõrval.
Mis tahes juhtub pere ja noore vahel, peaksid noori peredesse vahendavad organisatsioonid mõtlema eelkõige teavitustöö peale ja sellele, et vahetuspere oleks hästi kursis, mis aasta jooksul ees oodata võib. Kui juba ollakse nõus vastu võtma vahetusõpilast, ongi tegemist loteriiga. Suure tõenäosusega pole tegemist samasuguse lapsega, nagu perel endal juba kodus on. Teisest kultuuriruumist ja keskkonnast saabunud inimene lihtsalt ongi teistsugune.
Ka võivad pere illusioonid olla sootuks erinevad reaalsusest ning välisriigist saabub täiesti tavaline teismeline, kes armastab telefonis passida, jätab sokid vedelema ega erine kuidagi nendest noortest, keda iga päev oleme harjunud nägema. Kelle ülesanne on viia vahetuspere kurssi reaalsusega ja purustada võimalikke illusioone?
Vahetusõpilase kasuperena oleks suurepärane võimalus teise kultuuriga tutvust teha ning meie tavasid tutvustada. Kui ajutine pereliige käitub kuidagi kohatult, tuleb sellest talle teada anda, sest kuidas ta muidu õpib.
Asjasse puutuvad täiskasvanud, olgu nendeks vahendajad, eelmised või tulevased pereisad-emad, peaksid sellises olukorras tegema kõik endast oleneva, et noores inimeses ei jõuaks tekkida hüljatuse tunnet ning kujutlus toredast vahetusõpilaseaastast ei muutuks painajaks, millest tahaks ärgata turvaliselt kodumaal.