Repliik: et hingel poleks sant olla

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Huvitav on eesti keel. Nii mõnigi kord on miski meil hinge peal või närib hinge, vihastume nii, et hinge teeb täis, puistame hinge, anname hinge tagant ära ja teeme midagi täiest hingest või puhume millelegi hinge sisse.

Hoiatatakse, et ära sa hinge ära anna. Otsekui pühamast pühaks peame midagi seletamatut. Kui miski on tõeline, on sel hing sees, kui miski kirjeldamatult kaunis, siis hingestatud.

Kombestikust lugesin, et Mulgimaal oli kombeks ka hingesanti jooksmas käia – kadri- ja mardipäeva vahel käidi peredes. Mõnel pool toodi söögid lauale, mõnes anti lisaks karaskile kaasa raha, siis osteti head-paremat ja tehti simman. Mõtlen, et vahest otsiti pimedal ajal seltsi, rohtu pimeduse ja üksinduse vastu. Hingele rõõmsat lusti ja pidet koos viibimisest. Võiks ehk toda kommet tänapäevaseks kohandada? Otsida üles need, kes meie hingele lähedal, ja teha lahkunute hingede kõrval hingedeajal ruumi ka neile.