Arvamus ⟩ Kõik läheb kallimaks, ainult mitte inimene

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Täna räägin teile loo, mis on jäänud minu hinge kriipima, kuigi see juhtus juba mitu nädalat tagasi. Tulin Rakveres poeringilt ja märkasin, et promenaadi murul magas kolm noort meest ja nende vahel oli mitu poolikut viinapudelit. Jäin korraks seisma ja tundsin, kuidas silmad märjaks läksid. Miks ometi? Kusagil on neil ema ja lähedased, kes neid koju ootavad. Kas neid on veel võimalik mõjutada elus paremaid valikuid tegema?

Minu juurde tuli üks vanem proua ja ütles, et tema pojapoeg on abipolitseinik. "Kui ta tööpostile läheb, ütlen ma alati, et pane kõik pahalased luku taha ja tee maailm natuke paremaks paigaks. Ma helistan talle, täna on ta kodus. Tema teab, kuidas nendega toimetada. Ehk saab ta nendega kontakti ja keegi tuleb viib nad koju. Noormehed on korralikult riides, nii et päris paadialused nad ei ole. Ehk saab hakkama ilma politseid kutsumata."

Me kõik elame omas ajas. See juhtum tuletas mulle meelde Vene aega. 70. aastate lõpus oli turuplatsi ääres väike hoone, millel oli silt "Rakvere linna korrakaitse punkt". Sealt käisid Rakvere linna asutuste töötajad graafiku alusel õhtuti koos miilitsatöötajaga linna peal avalikku korda kontrollimas. Ühel päeval tuli kooli kiri, et ka õpetajad peavad hakkama selles ettevõtmises osalema. Olin sel ajal juba klassivälise töö organisaator ja direktor saatis minu. Kuna olin ainus naisterahvas, jäeti mind staapi telefonivalvesse. Ühel õhtul läksin korrakaitsjatega kaasa ja kohe leidsime turukaubamaja ees pikali purupurjus naisterahva, kes oli suures ülekaalus. Kuna miilitsatöötajal temaga kontakti saada ei õnnestunud, tehti otsus, et ta tuleb toimetada kainestusmajja. Selle peale ütles üks korrakaitsjatest, et selle toimingu jaoks tuleb meil kraana tellida.