Vaade: tants Tapa ujula ümber

Andres Tohver. Foto: Ain Liiva

Tapa ujulast hakati rääkima aastal 1959. Nõnda vähemalt väidetakse Tapa muuseumis. Esialgu küll ujulani ei jõutud, Valgejõe ääres valmis välibassein, mis on maastikul märgatav ka praegu, ehkki ujumas seal enam ei käida. Nõukogude ajal Tapa linna ujulat ei ehitatudki, küll valmisid ujulad Kadrinas ja Tamsalus.

Kuid Tapa linnas elab ikkagi 5000 inimest. Linn koos lähipiirkonnaga võiks ühte ujulat ülal pidada küll. Ja kui kampa võtta ka Tapal asuvad kaitseväelased ja liitlassõdurid, oleks ujulal kliente rohkemgi. Ujumas käiksid paljud alates koolilastest ja lõpetades pensionäridega. Arvata võib, et piirkonna sportimisvõimalustele annaks see juurde nii mõndagi. Ujula meelitaks omavalitsusse uusi elanikkegi.

Tasuta lõunaid siiski ei ole ja nii on ka Tapa ujula ehitamise puhul ikka ja jälle üles tõusnud küsimus, kust leida vajaminev raha. Kahe aasta eest selgus riigihanke käigus, et üks ja ainus pakkuja tahab ujula valmis ehitamise eest – tõsi, sinna oleks tulnud samuti korralik restoran ja jõusaal – 15,6 miljonit eurot. Hinna sisse oleks kuulunud ujula käigus hoidmine järgneva kümne aasta jooksul.