Teisipäevases paberlehes ilmus lugu sellest, kuidas Rakvere linna auks ja uhkuseks kerkima pidanud Ukuaru muusikamaja ümber toimunu on leebelt öeldes alatu ja vassiv. Piirkonna elanikud on jäetud teadlikult ilma vajalikust infost, mis puudutab nende elukeskkonda ja selle halvenemist.
Vaade: Võimla tänava elanikud väärivad talumistasu
Täbara olukorra muudab aga eriti piinlikuks see, et ametis olnud linnajuhid võivad täiesti selge silmavaatega öelda, et ei mäleta tollest viie aasta tagusest ajast mitte mõhkugi ja ega rohkem midagi lisada pole ka, nii et tsau-pakaa. Seda saab öelda tolleaegne linnapea, saab öelda abilinnapea, kõik saavad näpuga näidata naabrile. Kes tegi? Ega ei teagi.
Virumaa Teataja valduses on aga 2018. aastal Rakvere linnale saadetud kiri, kus öeldakse sõnaselgelt välja, et probleeme nõuetekohase päevavalguse puudumise pärast tekib mitmes korteris. Minimaalne päevavalguse hulk, mis peaks inimestele eluruumide aknasse paistma, on normi järgi 2 tundi ja 30 minutit, Võimla tänava kortermajas väheneb see aga märkimisväärselt – 1 tunnile ja 20 minutile.
Mõtleme nüüd korraks. 1 tund ja 20 minutit valget aega päevas. Sama kaua sõidab bussiga Rakverest Tallinnasse. Kujutage ette, et istute kottpimedas Rakveres bussi, siis tõuseb päike, aga Tallinnas bussist väljudes on juba uuesti kottpime. Ajal, mil ühiskonnas räägitakse söögi alla ja söögi peale inimeste vaimsest tervisest, on Rakvere linna teguviis kuritegelik.
Mida vähem päikesevalgust inimene näeb, seda suurem masendus tekib ning sümptomid võivad olla väga ekstreemsed: meeleolu kõikumine, ärevus, uneprobleemid, enesetapumõtted ... Naisi kimbutavat masendus isegi rohkem kui mehi. Kliimavöötmes, kus me elame, on sisuliselt iga killuke valgust hinnas.
Kindlasti väärib tähelepanu, millised on Rakvere linna edasised plaanid probleemsete korterite elanikega suhtlemisel ja lahenduste leidmisel. Jah, põhjendatud on Võimla tänava elanike ootus hüvitise suhtes, kuid õiglustunne inimeste sees ütleb, et hüvitisest on vähe, siin tuleks kaaluda talumistasu.