Leinamissa unistusele

Oma unistused on nii pojal (Märten Matsu) kui ka emal (Anneli Rahkema). Foto: Petri Tuhkanen

Ühel pimedal sügisvihmasel õhtul panen kingatallad maha mustavale sillutisele teatrihoovis ja astun liivakrigina saatel valgusesse ja ukse poole. Olen sellel õhtul puhas leht. Teatrisse! Teater annab tänagi võimaluse turvalisest saalipimedusest jälgida lugu, mida siin ja praegu lavalt jutustama hakatakse. Seal saab ühendada lavastuse ja enda vahele tekkivaid kontakte keerukas teadmiste ja kogemuste skeemis, kus tekivad pinge, impulsid, ja mis veel – emotsioonid, elamus, teatriime – äkki eelkõige eneses.

Enne on vaja saali jõuda, ikka mööda kivitreppi alla ja teist mööda üles, mõned pöörded vahele. Mustavalgekirju vaip summutab sammud, tunnen end kohe kassina. Nüüd jääb vaid saali libiseda ja maanduda istekohale ehk turvatsooni. Edasi olen seljatagustele ridadele üks paljudest kukaldest. Teatris vaatame ise ja meid vaadatakse, tuleb taas meelde. Eesriide avamise eel saab lehitseda kava, mis on fotoraamatu mõõtu ja lubab ette midagi suuremat kui tavaliselt. Näitlejad jäävad pildile ka nii hästi oma rollides.

On veel aega mõelda pealkirjale: reekviem ehk leinamissa, jumalateenistus surnute mälestuseks. Kas unistus on juba etenduse alguseks surnud? Ilmselt mängitakse kõik uuesti läbi.