Nädala kaja: mis pakub eestlase hingele pidet?

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Iga päev tähistatakse mõnd päeva, suunatakse tähelepanu mõnele olulisele (või vähem olulisele, aga vahest siis lõbusale) teemale. Lisaks on nii mõnigi kuu nimetet mingile kindlale teemale tähelepanu juhtimiseks. Nii on oktoober olnud rõhutatult vaimse tervise kuu, sellele järgneb november, mis hoiab meeles meeste tervist.

Üsna sümboolne, kui võtta arvesse, et klassikaline, Vargamäe Andrese tüüpi mees oma (hinge)tervise peale mõtlema ei kipu. Vähemalt hingedekuulgi siis. Või mõne lähedase hea hinge soovitusel äkki. Ehk aitavad sellised teavituskampaaniad kaasa ka sellele, et noored ei pelga abi küsida või abivajajale tuge pakkuda.

Samas, nii mõnigi kord kinnistele ja omaette hoidvatele «Vargamäe vanadele ja noortele» mõeldes käib peast läbi, et ehk ma ei ole ainus, kel aeg-ajalt kõrvus kumiseb juubelilaulupeol kõlanud «keset häid ja omasid üksi pole keegi». Teksti autor Urve Tinnuri on öelnud, et luuletus sündis ajal, mil ta oli elult valusa müksu saanud ja hingel oli kitsas. Autor mõtestas öeldut, et rõõmsatel päevadel võtame lähedaste inimeste sõnu ja puudutusi tänamatu endastmõistetavusega, rasketel hetkedel aga omandavad need hoopis teistsuguse tähenduse. «Neil on ühtäkki uus mõõde ja väärtus, mida me varem ei osanud ära tunda.»

Mulle meeldib natuke idealiseerides mõelda, et laulu- ja tantsupidudel on võime anda meile vaimutuge kauemaks kui vaid peoajaks. Võibolla on selles miski omalaadne võluvõti – anda edasi veidi kaude seda, mida tunneme päriselt. Pakkuda võimalust näidata, mismoodi pole vaja oodata hingedekuud või eraldi kampaaniat selleks, et väljendada omal tagasihoidlikul kombel, mis südant pitsitab. Mõnest asjast kõnelda saab vaid selle maa keeles ...

Rõõmuga tõdesin sel nädalal, et ehkki tundub, nagu oleks viimane pidu kui äsja lõppenud, on uus kohe ukse ees. Järgmise laulupeoni on tänase seisuga 236 päeva. Muusikaklassides ja kooriproovides kõlab juba suure peo repertuaar. Laululaste kodudes ümisevad partiisid usinad harjutajad, tantsusussid sahisevad saalides. Pealkirja «Iseoma» kandev pidu on lähedalt tunda.