Kommentaar: usundiõpetus aitab noortel maailma mõtestada ja sihte seada

Heljo Pikhof. Foto: Erakogu

Viimase aja uuringud näitavad paraku seda, et üha rohkem sõltub vanemate rahakotist nende laste hariduse kvaliteet. Kas suurem osa meie niigi napist järeltulijate põlvkonnast peabki siis piirduma poole rehkendusega, nagu üks külakoolmeister soovitas kord Tootsi-nimelisele õpilasele? Või nügib moodne aeg meie lapsi nagunii poole-rehkenduse-hariduse poole? On ju infotehnoloogia ja kübermaailm pööranud senise elu pea peale.

Uut maailma on vaja juba koolipõlves tundma õppida, teisiti ei saa elus hakkama. Nõnda on kooliharidusse lisatud digitehnoloogiaõpet, teisalt on tasakaaluks vaja juurde liikumistunde, sest muidu võivad noored inimesed kõiksugu ekraanide taga päris kiiva kasvada. Ja jätame suurema (mõtte)töö tehisaru teha – see pole ju ilus väljavaade?

Üles jääb keskne küsimus: millal siis noor inimene mõtlema ja elu mõtestama õpib? Haridusvaldkonna uurijad leiavad, et senisest palju rohkem tuleb tähelepanu pöörata õppijate elu eesmärkide otsingutele. Noore inimese isiklik eesmärk peab olema talle enesele tähenduslik ning hõlmama püsivat kavatsust midagi saavutada. Õppija elu mõttest lähtuva hariduse võtmepädevused on kirja pandud isegi OECD dokumentidesse. Kui õigel ajal jääb oma koha otsimise töö tegemata ja väärtused leidmata, siis kasvavad edaspidigi järjekorrad psühholoogide ning psühhiaatrite vastuvõtule. Kõige rängemal juhul võib pidetus viia nooruki küsimuseni: olla või mitte olla?