Mitu riigikorda üle elanud ja nime vahetanud Virumaa Teataja ilmus ka pöördelistel aegadel

Mitu riigikorda üle elanud ja nime vahetanud Virumaa Teataja. Foto: Virumaa Teataja

Virumaa Teataja (VT) on oma 99-aastase ajaloo jooksul üle elanud mitu võimuvahetust ja sõja, kuid lehe järjepidev ilmumine ei katkenud. Küll vahetas väljaanne mitmel korral nime ja pahatihti ei vaevunud punavõimud sellest lugejaid ei ette ega taha teavitama.

1925. aasta 17. novembril ilmuma hakanud Virumaa Teataja oli esialgu osa Tallinnas ilmunud Teatajast – sellest oleme juba varem kirjutanud. Õige pea sai VT-st aga täiesti iseseisev leht, mis esialgse päise ja nime all ilmus kuni 1940. aasta 9. oktoobrini.

Tuletagem meelde, et Nõukogude Liit oli selleks ajaks Eestis juba riigipöörde korraldanud ja võimul olid bolševikud, ent kuni mainitud kuupäevani oli Wirumaa Teataja, just selline kirjapilt oli lehe nimel, väljaandjaks OÜ Wirumaa ja vastutavaks peatoimetajaks E. Lessel.

9. oktoobri number oli nagu ajaleht ikka. Ajastu vaimule kohaselt seisis päises «Kõigi maade proletaarlased, ühinege!» ja leht kirjutas otsustavasse järku jõudvast maareformist, oktoobrirevolutsioonist ning muust sellisest. «Kohustusliku kirjanduse» kõrval olid ka kohalikud uudised.

Punase Wirumaa lühike elulugu

Järgmisel lehepäeval, 11. oktoobril, leidsid lehelugejad oma postkastist aga täiesti uue nimega väljaande – Punane Wirumaa. Selle päis oli pisut sarnane Wirumaa Teataja omaga, kuid õige pea muutus seegi. Nüüd oli tegemist juba Eestimaa kommunistliku (enamlaste) partei Virumaa komitee ja ametühingute häälekandjaga ja see pakkus end välja kui täiesti uut asja – lehe päises on kirjas, et tegemist on esimese aastakäigu esimese numbriga. Esimeses artiklis anti teada, et ilmuma hakkas täiesti uus ajaleht ja «Punase Wirumaa talitus» ehk siis toimetus informeeris, et kõik Wirumaa Teataja tellijad hakkavad nüüd saama Punast Wirumaad.

Peatoimetaja oli partei ja valitsuse hinnangul nii tähtsusetu mees, et tema nime eraldi esile ei toodud. Kui ta üldse olemaski oli, sest leht lubati trükki ilmselt alles pärast tsensoritelt nõusoleku saamist. Ja peatoimetajat ei tähtsustatud muide hiljemgi, sügaval nõukogude ajal. Parimal juhul märgiti ära lehenumbri vastutav väljaandja, aga need inimesed vahetusid pidevalt, olles ilmselt lihtsalt kogenumad ja suuremate volitustega ajakirjanikud.

Pikka pidu Punasel Virumaal (vahepeal oli W asendatud V-ga) ei olnud. Viimane number ilmus 1941. aasta 5. augustil – sakslased olid sel päeval sees juba Tapal ja Kadrinas ning saabusid punaste maha jäetud Rakveresse 7. septembril. Ühel kahelt poolt täis trükitud A3 lehel ilmunud Punane Virumaa punaste täbarast olukorrast muidugi ei kirjutanud. Hea iroonia oli muidugi selles väljaandes trükivalgust näinud viimane lõik: «Töötajad, kas olete juba tellinud «Punase Virumaa»?»

Uue okupatsioonivõimu all käivitus vana Wirumaa Teataja väga kiiresti – 14. augustil oli värske number lugejate ees. Ajastule vastav oli seegi – pooled tekstid saksa keeles ja teada andsid need käskudest-keeldudest, millega uue korra tingimustes pidi arvestama. Tasapisi muutus leht siiski tagasi eestikeelseks ning sõjauudiste kõrval hakkas järjest rohkem taas kajastama kohalikku elu.

1943. aastal sai Virumaa Teataja peatoimetajaks noor usin ajakirjanik Peep Kärp, kelle «peatoimetamist» pidasid bolševikud pärast sõda kuritööks ja saatsid ta Siberisse. Mees pidas katsumustele vastu, tuli elusa ja tervena tagasi ning 1990-ndatel oli ta Virumaa Teatajas sage külaline ja kirjasaatja. 90-aastaseks elanud mehe elutee lõppes 2003. aastal.

Teise maailmasõja ajal ilmus Virumaa Teatajat 102 numbrit, viimane neist enne sakslaste lõplikku pagemist Rakverest 9. septembril 1944. Nõukogude väed sisenesid Rakverre 20. septembril.

Viru Sõna ja Punane Täht

Eestimaa kommunistlikul (enamlaste) parteil läks oma häälekandja käimapanemisega üksjagu aega. Viru Sõna nimeline leht ilmus esimest korda 18. novembril 1944. Avanumbri esiküljele oli paigutatud Stalini pilt, aga kohe hakkab silma trükipaberi väga kehv kvaliteet (see oli pruun) ja väga väheste fotode kasutamine.

Nime Viru Sõna kandis ajaleht 1950. aasta 4. novembrini. Viimane number oli täielik «tapeet», koosnedes valdavalt valimisjaoskondade loetelust. Ühtki pilti lehes polnud. Kuigi ajad olid keerulised, hämmastab toonase Viru Sõna ilmumisgraafik: leht pidi ilmuma kolm korda nädalas ja reeglina ilmuski, kuid mõnikord olid ilmumispäevadeks näiteks esmaspäev, teisipäev ja laupäev, siis jälle kolmapäev, reede ja laupäev. Mingit seaduspära polnud, tundub, et leht anti välja siis, kui materjal koos, paberit oli ja trükikoda töötas.

Miks Viru Sõna asemel jõudis 1950. aasta 6. novembril postkastidesse Punane Täht, sellest ei kirjutanud ei eelmise nimega lehe viimane ega uue nimega väljaande esimene number mitte midagi. Küll on esimese Punase Tähe päises, et tegemist on lehega nr 1, kuid aastakäigu kohta täpsustust pole.

Viimane Punane Täht nägi ilmavalgust 1988. aasta 16. juunil. Ka selles lehes ei leidu vihjet, et nüüd on lõpp.

Küll aga rõõmustatakse nimevahetuse üle juba kaks päeva hiljem ilmunud lehes, mis kandis taas nime Viru Sõna.

Virumaa Teataja nime sai leht tagasi 1993. aastal, aga see on juba nii värske uudis, et sellest kirjutavad ajaloohuvilised ajakirjanikud täpsemalt saja aasta pärast.