Vaade: mure fosforiidi pärast

Andres Tohver. Foto: Ain Liiva

Tööstuslike fosforiidiproovide võtmine Aru-Lõuna karjääris tekitab vastakaid tundeid. Ühest küljest on arusaadav, et geoloogid soovivad maavarasid uurida ja inseneribürood sellisteks uuringuteks puurauke teha. On tööks vajalikud teadmised, on nüüdisaegne tehnoloogia, on lihtsalt inimlik uudishimu.

Teisalt mäletame, mis toimus Virumaal eelmise sajandi kaheksakümnendatel. Siis uuriti ka fosforiiti, tehti tuhandeid puurauke. Sageli kadus puuraugu tegemise järel kohaliku küla kaevudest vesi. Ebameeldiv oli seegi, et Moskva soovis uuringute finaalina näha Virumaal suurt fosforiidikaevandust, mis oleks tähendanud rikutud loodust ning kümneid tuhandeid migrante.

Praegu Moskva survet fosforiidikaevanduse rajamiseks ei ole. See lõppes juba laulva revolutsiooni aegadel. Survet põhjustab pigem riigieelarve krooniline puudujääk, mis eelmisel aastal jõudis rekordilise 1,7 miljardi euroni. Eelarveaugu lappimine üha uute laenude ja maksudega tekitab rahva pahameelt. Seetõttu on hakatud rääkima võimalusest, et lisaraha võib saada ka fosforiidi kaevandamise õiguse müügi eest mõnele välisfirmale.

Ei olegi siis ime, et kohalikud inimesed on mures. Nagu see ikka kaevanduste puhul kipub olema, saavad kõige rohkem kasu need, kes on kaugel. Kohalikele jääb rikutud loodus. Tõsi, omavalitsused, kus kaevandused asuvad, saavad ka kaevandustasu, millega näiteks oma koole ja lasteaedu remontida, kultuuriobjekte, isegi spaasid rajada. See omakorda tekitab sõltuvuse, mida Juhan Aarel oli kombeks nimetada fosforiidilõksuks.

Juhan Aare on viimased kaks aastat olnud manalamees. Kas kõige ägedama fosforiidivastase lahkumine avab tee fosforiidikaevandusele või jõutakse ka nüüd järeldusele, et sellist tööstust maakonda ikka vaja ei ole? Lähiaastad annavad sellele vastuse.

Tahaks loota, et vastus on selline, mis lähtub eeskätt kohalike inimeste huvidest ja vajadustest.