Nädala kaja: tähemärgid Virumaa kohal

Inna Grünfeldt. Foto: Ain Liiva

Mida teatavad tänased tähemärgid? Sinna on jätnud jälgi nii hundid kui ka politseinikud ning plingivad Virumaa Teataja endiste peatoimetajate mõtted.

Märgid näitavad sedagi, et Virumaa Teataja, mille tänane leht kannab järjekorranumbrit 7196 ja mis toob postkasti viiel päeval nädalas vähemasti

40 000 tähemärgi jagu meie kodumaakonna uudiseid, tähistab homme 99. sünnipäeva.

Lehetegu saab võrrelda Sisyphose tööga, mis iial valmis ei saa: igal hommikul on ees tühi leht ja ajakirjanike pead täis mõtteid, ideid, plaane, teemasid, mida jagada leheveergudel lugejatega usus ja lootuses, et need köidavad lugejat.

Erinevalt kivi mäkke veeretamisest ei sarnane ajalehetöös ükski päev teisega, ehkki rutiin on ju näiliselt üks: teema, kõnelused inimestega ning kogutud teabe ja emotsioonide vormistamine tähemärkideks, sõnadeks, lauseteks, sisukateks tekstideks.

Kummaline mõelda, et olen veeretanud kultuurikive leheveerge mööda veerandi Virumaa Teataja ilmumisajast. Öelda, et aeg lendab, poleks siinkohal liiast, sest lakkamatult on olnud huvitav. Kuigi kell tiksub alati kuklas ning aega on ikka vähem kui ideaalse loo jaoks tarvis, teeb ajakirjanik oma parima. Nagu kogu toimetus keeletoast kujundajani.

Iga ajakirjanik loodab salakesi, et lugeja ei keera hajameelselt Virumaa Teataja lehti lugudesse süvenemata, vaid võtab aega vähemasti pealkirja ja juhtlõigu jaoks, sest üksnes nõnda saab avastada loo, kus midagi kõrva taha panemiseks, edasi mõtlemiseks või hingekosutuseks.

Sünnipäev on hetk, kui uudistekivi mäkke veeretav Si­syphos korraks seisatab ja naeratab, vaatab edasi ja tagasi ning mõistab, et tema tööl on mõte. Mõte püüda tähemärkidesse faktipõhiseid, tõsikindlaid uudiseid igast eluvaldkonnast, kajastada kultuuriüritusi ja spordisaavutusi, süüvida muredesse, harutada sündmuste sasipuntraid ning jagada lugusid, mis soojendavad hinge ja liigutavaid südant – kanda hoolt selle eest, et tähemärgid siraksid Virumaa kohal lugema kutsuvalt.