Kolumn: jälle need sandid

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Ruttasin kõigi pühakute päeva õhtul koduuksest välja ja komistasin ühe kõndiva kõrvitsa ja itsitava kummituse otsa. Tülitama nad mind ei tulnud, sest olin juba lahkumas. Tegelikult oli mul ununenud, et nüüdsel ajal võiks koju ka tolleks õhtuks kommi varuda – heal juhul oleksin võinud neile peopesale vaid basiilikut või karripipart puistata.

Mardilaupäeval olen sageli mujal, nii et ei oska öelda, kas minu naabrid seda päeva üldse tähistavadki. Eks siis kadripäeva paiku vaatab mõne kompveki kapinurka. Kas mul jagub kannatust kadrisantidelt ka rohkemat nõuda kui ainult nende kohalolu, ma väga kindel pole. Äkki hakkavad veel mõistatusi küsima ja ma küll ei elaks seda üle, kui suvaline laps tänavalt minust kavalamaks osutub. Palju räägitakse, et kohalikud traditsioonid hääbuvad ja halloween võtab need üle, kuid paljudel meist on üldse enam huvi santidega ka kaasa mängida?

Lapseeast ma mäletan, et ukse taga laulmine nõudis parajalt julgust. Siis, kui kõik trepikojad veel lukus ei olnud. Ega keegi väga traditsioonist ei huvitunud, anti kas kommid lihtsalt üle või ust ei avatudki. Ja see üks majapidamine, kus lõpuks mõistatusi või laule nõuti, pani nii ehmuma, et ainsana meenusid hoopiski jõululaulud. Tagantjärele tundus, et rikkusime pigem tööpäevajärgset rahu, kui elustasime ehedat traditsiooni. Kommid tundusid ainukese toreda eesmärgina. Toonane majaelanike nõutus ukse taha tulnud miniatuursete bomžide üle ei erine eriti tänapäevasest kõrvitsapüha leigusest.