Repliik: karumõmm ajas pillima

Merly Raudla. Foto: Ain Liiva

Tegin lõuna ajal väikese poepausi ning läksin vaatama, mida põnevat uuskasutuses pakutakse. Tuttav poemüüja imestas, mida ma niimoodi tühja käega ringi jõlgun.

Tunnistasin, et kodus ajab riidekapp tegelikult niigi üle. Ta jagas kohe head nippi. Täpselt nii mitmest asjast kapis tuleb loobuda, mitme uue riidehilbuga koju lähed. See on hea nipp, mis jääb tulevikuks, kuna sel korral veeretasin näppude vahel küll üht ja teist asja, kuid ühtegi polnud nii palju tarvis, et oleks ostu pidanud tegema.

Samas märkasin kandurite vahel tuiates armsat hetke. Üks beebi oli poes kõhukotiga ema rinnal ning ema ümises talle unelaulu. Karumõmmi unelaul on mulle väga tuttav. Ise ma laulda ei oska, aga seda unelaulu laulis mulle kunagi vanaema. Minul hakkas toona vaesest üksi koju jäänud karumõmmist hale ning hakkasin talle kaasa tundes nutma. Vanaema tahtis mind lohutada ja laulis aga sama laulu edasi. Kuidas see lõppes, ei mäletagi. Äkki vanaema valis lõpuks teise, rõõmsama viisi ja nutt jäi katki.