Juhtkiri: see lõpmatu pime aeg

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Kuigi lõpu poole tüüriv aasta pakkus üsna pikka ja kosutavat suve, on koos pimeduse ja sombuse ilmaga üha jõudsamalt eestimaalastele hinge pugemas sügismasendus. Kaamosest tingitud rusutust süvendab pidetus ja hirm, mida me endale tunnistada ei taha, kartes langeda depressiooni ja kaotada viimset eluusku.

Meie kõrval on agressiivne ja ettearvamatu sõdiv naaberriik, hinnad kappavad pööraselt ülespoole, maksude nimekiri aina pikeneb, vaesus süveneb, ebakindlus kasvab. Poliitikutelt tulevad vastuolulised sõnumid, tegeldakse poliitkakluste ja asendustegevustega, aina eemaldudes rahvast, kes neid on ju valinud, ja ka tegelikkusest. Sest tegelemine miljoni- ja miljardiprojektidega ning võimuvõitlusega ei jäta lihtsate asjade ja inimeste jaoks aega ega tahtmistki.

Lendlause «Kui leiba ei jätku, las siis söövad kooki», mis ei pärinevat siiski kuninganna Marie Antoinette’ilt, oleks justkui Eesti kohale kirjutatud. Alles eile teatas riigikogu pressiteenistus, et ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu tõuseb seniselt viielt eurolt kahekümnele eurole. See on pirakas hoop, sest kui viis eurot inimene ikka leidis, siis nüüd muutub näiteks naistearsti juures käimine paljudele üsna kulukaks. Kui sellele liita ravimite hind ja muud lisakulud, tekib ravikindlustatuil õigustatud küsimus – milleks veel makse maksta?

Kindlasti lisab kaamosele musti värve maailmas toimuv. Veel viis aastat tagasi ei tundunud tõsiselt võetav jutt, et Euroopas puhkeb sõda. Meil on 21. sajand ja inimestel peaks mõistus peas olema, et suhteid mitte relvadega klaarida, aga näed, ei ole. Vähemalt ühel suurrahval pole. Üks Vene sõdur hädaldas oma blogis näruse sõdurielu üle ja kirjutas umbes nii: «Vene sõdur on valmis võitlema, aga võitlema võidu, mitte vastastikuse hävitamise nimel.» Igaüks võib seda ütlust muidugi omal moel tõlgendada, aga eurooplane saab aru pigem nii, et Vene sõduril pole ühe väikese võiduka sõja vastu midagi. Ja kui sellist asja lugeda teadmises, et sellise mõttelaadiga rahvas on naaber, tuleb masendus isegi ilma kaamoseta peale.